Elis Aunaste: "Korraga on kõik nii selge. Mul tuleb teha ruumi kolmele naisele."

Sama päeva hilisõhtul, kui lapsed juba magavad, murran taas pead selle üle, kuidas olla edasi Naine. Ema. Kuidas olla neis rollides mina ise, kirjutab Elis Aunaste Pere ja Kodus.

Vannituppa peegli ette astudes vaatab mulle vastu üks lihtsas, siiski imeilusas mustas punaõielises kleidis naine. Mulle meeldib see naine ja ta seisab mu peegelpildis vaid tänu sellele, et päeval sõbrannale külla sõitma hakates ütles mu noorem – see feminiinsuse maaletoojast tütar – diplomaatiliselt, hinnates mu viimase aja tavariietust (teksad-särk-matkasaapad): “Emme, pane see uus lilledega kleit! See on nii ilus.” Tõmbasingi tütre valvsa pilgu all uue rõiva esmakordselt selga. Autos värvisin kleidikandmise õhinas ka huuled ja sõitma hakates õhkab noorem tütar imetlusega: “Emme, sa oled NII ILUS.”

Siis meenub mulle tütre põsepuna – kuhu ta selle ikkagi pani? Vaatan läbi kõik kohad, isegi prügikasti. Ei leia. “Oh, miks ma end ikkagi ärritumisega maksma panin ja tütart kapi juurde ei lasknud?” mõtlen viivu. Sest ma ei saanud aru, miks on talle oluline hoida oma isiklikku asja üheskoos minu omadega... Aga on seda siis nii raske mõista? Mina olengi ju see naine, kelleks nad praegu ainsana saada oskavad tahta ja kellelt õppida, kuidas see naiseks olemine käib. Järelikult on Emme Kosmeetikakapp hoopis erilisemast klassist tegija kui lastevidinate riiul.

Korraga on kõik nii selge. Mul ei tule teha ruumi ainult ühele naisele iseendas, vaid kolmele. Et ka mu tütardel oleks hea paik, kus kasvada – koos minuga – iseenda peegelpilti austavateks ja armastavateks naisteks. Juba homme leian koos tütrega ka tema põsepuna jaoks koha oma kapis.