Kui me 2017. aasta jaanuaris mehega Zürichisse kolisime, ei mõelnud me sellele, et oleme saatuse tahtel juba kaheksa kuu pärast sunnitud taas kolima. Seekord Prantsusmaale, aastaks. Jätame oma Šveitsi-kodu maha just siis, kui on hakanud tekkima uued sõprussuhted ja väike ettekujutus, mida see paik ja keel endast kujutavad.

“Emme! Ma armastan sind... vähem, kui ma armastan Eestit!” Just sellised sõnad tulevad mu seitsmeaastase tütre suust tervituseks FaceTime’is. Võib julgelt väita, et valjuhäälseteks marurahvuslasteks on muutunud mu lapsed just peale Eestist ära kolimist. Avastades, et Eesti polegi terve maailm. Kahjuks.

On koolivaheaeg ja mu tütar koos oma isa ja õega on hetkeks telefoniekraanile põikamas Tallinnas, vanavanaema õdusas ja nii omaseks saanud majakeses. Mina aga olen meie uues kodukülas Prantsusmaa Alpides, meie maalilises kodu­kohas järgmiseks aastaks. 

Lapse telefonikõnes öeldud ootamatute sõnade jäetud kriipiva tunde ajel jälgin mängu ka psühholoogi pilguga: mnjaa, laps õpib intuitiivselt, et üks efektiivne viis oma valu väljendada ja ühtlasi veidi ka “kätte maksta” on teine inimene sarnast valu tundma panna.

Öeldu on süüdistus: miks sa viisid mind minema mu kodust, mu sõprade juurest ja tuttavatest kohtadest? Miks me ei võiks edasi elada Eestis? Miks pean ma päevast päeva kuulma ja rääkima uusi keeli? Ja miks ei müüda Prantsusmaal isegi mitte hapukoort? Me ei ela enam Eestis, sest mina tahan koos elada inimesega, keda ma armastan, kuid kes (kahjuks?) pole eestlane ega teie isa...