Elis Aunaste uus algus| Argipäev ellujäämisrežiimil

Kui ma esimese autotäie raskete pappkastidega oma uude korterisse saabun, vaatavad kolm kruntvärvi ja tapeediliimiga kaetud meest mind nagu kummitust. Veidi nagu õudusega silmis. Või on seal hoopiski pilge: kuhu sina nüüd enda arvates tuled?

On laupäev ja asjad ei paista sugugi sedamoodi, et ma homme lastega siia kolida võiksin. Aga ma ei anna alla, vaid sõidan veel kümme korda oma pupsuva Passatiga Meriväljalt Kala­majja. Vean asju nagu kass poegi Tallinna ühest otsast teise.

Jätan lapsed korterit uurima ja kaon alla järjekordse kasti järele. Kui üles jõuan, tuleb mulle vastu vanem tütar. Väga vaikselt ja rahulikult. Nii, mis juhtus?!? “Suvi sai natuke viga. Tal jookseb peast verd.” Täpselt need laused, mida sa kunagi kuulda ei soovi.

Noorem tütar istub nüüd juba langenud madratsi peal väga vaguralt ja õnnetult maas, helevalgetest juustest tilkumas väike tulipunane verenire. “Mis juhtus?” nõuan tigedalt, nagu aitaks kurjalt esitatud küsimus kiiremini verejooksu peatada.