Marianne (38) üksteist aastat kestnud abielust sündis kolm last. Suhe oli Mariannele hingeliselt raske – mees oli kontrolliv ning naine tundis, et kooselu hävitab ta. Kaua kestnud sõltuvussuhtest suutis ta sõbranna abiga välja murda ning oma tagasihoidliku palgaga üürida endale ja lastele ühetoalise korteri. “Olin pikalt lastega kodus olnud ning palk, millega tööle tagasi läksin, polnud midagi märkimisväärset. Ma ei saanud meile suuremat kodu tol ajal lubada,” põhjendab ta.

Elanud mõnda aega väikses korteris pead-jalad koos, astus Marianne isetu sammu ning andis lapsed isa juurde elama, kuna mehel oli suur maja, igaühel oma tuba ja omad tuttavad asjad. “See samm oli mulle emana raske, kuna ma pole iialgi soovinud lasteta elada, kuid neile oli nii parem.” Kõik koolivaheajad veetsid lapsed emaga, muul ajal olid isakodus. Marianne ise elas aastaid üsna kesistes oludes ega teadnud kunagi täpselt, mis homne päev võib tuua.

“Nagu paljud eestlased sellises olukorras, hakkasin minagi üle lahe tööd otsima,” meenutab Marianne, kuidas elutee ta peagi Soome viis. “See otsus tõi rohkelt hukka­mõistu mu ümber olnud inimestelt. Küsiti põlgusega, kuidas ma öösiti rahulikult magada saan, teades, et lapsed jäid maha. Keegi ei mõistnud, et see oli mu elu kõige keerulisem valik ega sündinud sugugi kergelt.” Naine lisab, et tal tuleb tänaseni nutt kurku, kui sellele mõtleb. “Nii lihtne on hukka mõista ja palju raskem mõista.”

Loe pikemalt emadest, kes otsustasid jätta lapsed isa juurde elama: