Hannes Hermaküla: "Lapsed on meie nägu ja tegu, mitte meie soovunelm."

"Ükskõik, mida me lastele räägime ja kui palju moraalijutlusi peame, teevad nad ikka selle järgi, mida näevad meid ees tegevat. Eriti kurb on, kui meie sõnad ja teod lähevad lahku," kirjutab Hannes Hermaküla Pere ja Kodu psühholoogia-eri kolumnis.

Kui räägime ligimesearmastusest, hoolimisest, lugupidamisest ja austamisest, ise sõimame aga samal ajal kaasliiklejaid, kirume Ossinovskit ja halvustame oma kaasat, siis oleme silmakirjalikud. Lapsed on meie nägu ja tegu, mitte meie soovunelm.

Mingisuguseid erilisi õpetus- ja kasvatustehnikaid pole me poiste peal
rakendanud. Olen üritanud kohal olla ja neid aidata, minu peamine n-ö
strateegia on olnud nende ema armastamine. Selle, oma õppejõu käest
kuuldud triki panin ma juba enne laste sündi kõrva taha ja olen üritanud
seda ka praktiseerida. Alati pole see olnud lihtne, vahel on saanud sellest
isegi paras väljakutse.

Aga samas on see olnud normaalne ja loomulik tegevus, mille jaoks ei pea ennast sõlme väänama ega idamaa tarkusi õppima. Piisab evangeeliumist pärit lausest: armasta oma ligimest nagu iseennast! Ainus takistus seejuures olen olnud mina ise või  kommunikatsiooniprobleemid. Siinkohal meenub aastatetagune mobiilsideteenuste reklaamlause: räägi inimesega!

Loe, millest värske psühholoogia-eri veel kirjutab!