Kuid alustame algusest. Piletid ostetud, hakkasime mõtlema, kus me kohapeal elame. Kuuks ajaks ju hotelli ei lähe! Sydneysse ja eelarvega, kus iga sent on arvel, vähemasti mitte. Nii asusime hoogsalt parimat saadaolevat korterit skoorima.

See osutus oodatust keerulisemaks. Nimelt ei saa väikese lapsega loota vanale heale suhtumisele “vaatan, kus magan, ja vahet pole, et sõidan linna kolme bussiga”. Tuleb hoopiski veenduda, et kõik ühistranspordipeatused, poed ja mänguväljakud on käe-jala juures. Kui aga leiad enam-vähem sobiva elupaiga, selgub, et on olemas klausel “mitte mõeldud lastega peredele”! Näiteks võib korteripidaja leida, et tema lahtikäivad aknad, majani viivad kolm trepiastet või teravate äärtega mööbel pole lastele mõeldud. See kustutas pooled korterivariandid nimekirjast.

Proovisime siiski õnne ja kirjutasime mõnele sellisele korteriomanikule. Üks, kes väitis, et tema korter pole poolteise meetri kõrgusel lahti käivate akende tõttu lastele sobilik, võttiski meid jutule. Vedas! Esimesed kolm nädalat elamegi nüüd Sydney kuulsas Bondi rannarajoonis, kus surfitunnid, mererand ja hipikohvikud on kiviviske kaugusel.