JAHMATAV PILT: „Lastehoiust möödudes nägin, et lumes maas oli pisike karjuv pusserdis, ilmselgelt hädas olev väikelaps!“
Juhuslik mööduja avastas täna Tallinnas ühe lastehoiu hoovinurgast hädas paariaastase lapse. Hoov oli inimtühi, õpetajad olid ülejäänud rühmaga tuppa läinud ega olnud õue jäänud lapse puudumist märganud.
Mööduja aitas paljasjalgse lapse hädast välja ja viis õpetajate juurde tuppa. Facebookis lapsevanemaid koondavas grupis avaldas üks murelik lapsevanem ehmatava loo. Õpetajate ja juhataja reaktsioon oli kummastav.
Avaldame postituse täismahus:
Täna Tallinna lastehoiust möödudes nägin, et lastehoidu ümbritseva traataia ja hoiu aias oleva mingi kivimüüri moodustise vahel maas lume sees on pikali maas pisike karjuv pusserdav ja ilmselgelt hädas olev väike laps. Kogu lastehoiu õu oli tühi, uksed ja aknad kõik kinni, nii et ei tekkinud mingit küsimus, kas keegi on veel sellele lapsele välja järele tulemas või mitte.
Õnneks ei olnud seal ükski värav lukus, läksin kiiresti ja tõstsin pisikese õnnetusehunniku sealt müüri tagant välja. Laps oli seal pusserdanud nii pikalt, et ta oli omal jalast ära saanud ühe saapa koos sokiga ja teine püsis veel jeeli-jeeli tänu kombeka jalakummile jala otsas. Siinkohal on ilmselt loogiline eeldada, et ka teine saabas oli korralikult kummiga jalas olnud ja selle jalast ära saamine suur vaev. Jalast ära tulnud saabas ja selles olnud sokk olid lund täis. Lapsel oli üks jalg täiesti paljas!!!
Et juhtunu avalikuks ei tuleks!
Kuna lastehoiu ustele ja akendele koputamisele keegi ei reageerinud, helistasin kodulehel olnud telefoninumbrile ja siis avas üks kasvatajatest ukse. Kasvataja vabandas ette ja taha, et selline asi on juhtunud, tänas, et aitasin ja palus korduvalt, et ma seda kuskile suure kella külge ei paneks. Kasvatajate sõnul olid nad küll 5 min tagasi tuppa tulnud, aga kui mõelda, kui kaua aega võib võtta lapsel saapa jalast ära pusimine, siis see laps oli seal ilmselt tunduvalt kauem.. Ka pidavat tavapraktikas olema tuppa minnes laste ülelugemine, aga just täna „oli ühel lapsel kaka“.
Ma küsisin ka lapsevanema telefoninumbrit, aga seda mulle ei antud. Minu juuresolekul helistati lapsevanemale ja teavitati teda juhtunust. Jätsin neile ka oma kontaktnumbri, et lapsevanem soovi või vajaduse korral minuga kontakti saaks. Hiljem helistas mulle veel ka hoiu juhataja (vastutav töötaja), kes ka tänas, vabandas ja palus omakorda, et ma asja suure kella külge ei paneks.
Hing ei lubanud vaikida
Ütlesin nii kasvatajale kui ka juhatajale, et asja suurekspuhumine on lapsevanema enda asi. Siiski nüüd, olles ise lapsevanem ja seda lugu juba mõned tunnid seedinud, ei suuda mina mitte vaiki olla!! Sellel lool oleks võinud olla nii palju erinevaid lõppe, mille peale isegi mõelda ei taha. Nii et räägin sellest sündmusest ikkagi avalikult ja mitte selleks, et kedagi poriga loopida, vaid et te teaksite ja oleksite oma valikute tegemisel teadlikumad.
Kuigi lapsevanemat juhtunust informeeriti, siis ma pole kindel, kas sellest räägitakse midagi teistele nende hoolde usaldatud laste vanematele. Ometi me lapsevanematena tahaks ju teada, kui meie lapse lähedal midagi sellist juhtub?! Ma siiralt loodan, et selle lapsega on kõik hästi!! Hoiu kohta võite kõik ise järeldusi teha...
Esimesel võimalusel palume juhtunut kommenteerida ka kõnealusel lastehoiul.
