KÄIN KUI NOATERAL: "Tähtsusetu vahejuhtum või vale sõna võib hommikul poja tuju pöördumatult rikkuda!"
“Ma hoidsin hommikuti hinge kinni: kas täna õnnestub probleemideta kodust lahkuda või tuleb taas jama? Piisas ühest valest liigutusest ja kogu hommik oli pea peale keeratud – näiteks kui sokk või sukkpüksid juhtusid natuke valesti jalga minema, läks kohe hullumaja lahti," kirjeldab Kristina (35) Pere ja Kodus.
"Miski ei aidanud, Rasmusel oli tuju rikutud, jonn kohal ja enam teda lohutada polnud võimalik. Siis võtsingi ta lihtsalt kaenlasse ja viisin vägisi lasteaeda.” Kristinal (35) on lasteaiakogemus kolme lapsega. Noorim, Robert Matheas (4) käib siiani meeleldi lasteaias. Muret ei olnud ka vanima lapse Karolinaga (16). Küll aga meenutab Kristina muigega Rasmuse (13) lasteaiaaega ega suuda siiani uskuda, et ta sellest perioodist terve mõistusega välja tuli. Tänaseks naeravad nad pojaga mõlemad, kui möödunule tagasi vaatavad.“Rasmus oli täiesti klass omaette,“ ütleb ema. "Miski ei aidanud, Rasmusel oli tuju rikutud, jonn kohal ja enam teda lohutada polnud võimalik. Siis võtsingi ta lihtsalt kaenlasse ja viisin vägisi lasteaeda.”
Kumma jalaga ta voodist välja astub?
Naine meenutab, et kõik hommikud Rasmusel ühtmoodi nutused ei olnudki, kuid millest see meeleolu täpselt sõltus, ei suutnudki ta välja uurida. Seda märkas ema küll, et ühe kasvatajaga esines vastumeelsust veidi rohkem kui teisega. “Vahel tundus, et käin kui noateral. Esmapilgul täiesti tähtsusetu vahejuhtum või vale sõna võis Rasmusele pöördumatult mõjuda ja tuju ära rikkuda. Jälgisin isegi juba seda, kumma jalaga ta voodist välja astub, et kas vanarahvatarkusel on tõepõhi all,” naerab Kristina. “Vahel püüdsin hommikuti teda heas tujus hoida, rääkides mõnest õhtul ees ootavast külaskäigust või mänguasjapoodi minekust, kuid ei olnud ka sellest abi. Lõpuks leidsingi, et parem on last lihtsalt vaikselt jälgida ja üleliigseid sõnu mitte öelda, et olukord võimalikult rahulikult kulgeks.”
Pisarates tööle
Kristina lisab, et ka lasteaeda jõudes pidi kasvataja vahel tulema ja poisi tema küljest lahti aitama, et ta saaks tööle minna. Sellistel hommikutel oli ema tuju muidugi rikutud ning ta astus pisarates lasteaiauksest välja. Samas, kui poisil halb tuju lõpuks mööda läks, mängis ta rühmas ilusasti ja õhtul ema saabudes oli heas tujus ega kiirustanud lahkuma. “Vahel joonistasime kahekesi veel tükk aega, et mõni alustatud pilt lõpetatud saaks,” ütleb Kristina, “sest Rasmus ei soovinud veel koju minna.”
"Lapsed õpivad ja katsetavad nagu väikesed teadlased. Nad püstitavad oma peas hüpoteesi: kui ma piisavalt tihti nii emale kui isale ütlen, et ma lasteaeda ei taha minna, siis mind sinna ka ei viida," selgitab Pere ja Kodus Nõmme Tervisekliiniku ja MTÜ Bullerbi psühholoog Ave Orgulas. Kuidas tusameelsetest argihommikutest võitjana väljuda?
