Üks peamisi rõõmuröövleid on kindlasti vanemlik vastutus, millest me ei saa üle ega ümber. Kõige suuremas ohus on perfektsionismi kalduvad emad, keda ma näen oma vastuvõttudel üha enam. Mõistagi tahavad nad oma lastele parimat, aga nende püüdlused võivad lõppeda sellega, et rahulolu tekib sageli vaid siis, kui saad päeva lõpuks oma must-do-nimekirjale joone alla tõmmata. Selleks, et homme uuesti alustada.

Mida rohkem on teavet selle kohta, mis on lastele hea, seda pikemaks venib nimekiri. Kui kõike ei jõudnud, siis ei teki ka rahulolu. Tagajärjeks on kurnatud ja varjatult kibestunud emad, kelle enda vajadused on juba kaua rahuldamata ja isegi oma vajaduste mõistmine näib lootusetu. Sest lapse õigesti kasvatamine on nii tähtis!

Isad naudivad oma rolli emadest veidi enam. Ilmselt seepärast, et nad pole oma vanemluse suhtes nii nõudlikud ega karda paaniliselt vigu teha. Ent jätkuvalt lükkab enamik isasidki oma laste üle rõõmustamist edasi, kuniks neist on saanud vanaisad ja argiseid majandamispingeid on nii palju vähem, et nad võivad lapselastega lõpuks palli taguda, kala püüda ja mürada. Ning siis vaatavad nende täiskasvanud lapsed kadeda pilguga kõrvalt ja teevad etteheiteid, et “minuga sa küll nii ei mänginud”. “Aga mul polnud aega!” vastab isa selle peale. Tegelikult ta ei v õ t n u d aega.

Märkasid nüüd, mis on emadel ja isadel ühist? Mõlemad rühivad helgema tuleviku suunas, ohverdades sellele tänased rõõmud. Alati saame midagi paremini ja rohkem teha… Ja mis sõnumeid me sel moel oma lastele edastame? Ületöötavad isad õpetavad, et töö on kõige tähtsam; ülepingutavad emad õpetavad, et vigu ei tohi teha. Huvitav, kes õpetab lapsele, et elus on ka rõõmu ja koosolemine on neist üks suurimaid?

Loe häid soovitusi, kuidas enda ja oma laste ellu rohkem rõõmu ja rahu tuua SIIT!