Kui fotograafiga hoovi jalutame, valitseb seal täielik vaikus. Uks on pärani lahti, justkui meid oodates, selle ees hõljub kerges suvebriisis valge pitskardin. Teades, et see maja on koduks kolmele väiksele tüdrukutirtsule, on idülliline vaikus... ootamatu. Sama ootamatult pistab äkki oma pea kardina vahelt välja Kaili ja tervitab rõõmsalt. Emili alles tukastab toas, kaksikud viis Ott vankriga rallima. Päev varem naasis pere pikemast komandeeringust Tartusse, kus Kaili lavastas Emajõe Suveteatris Puškini ainetel näitemängu “Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt”. Selle dramaturg on Ott. Laste päevarütm on sõidust veel pisut sassis. Kuidas vanemad nende kõrvalt üldse tööks aega leiavad?

Nagu vaikuseidüllist veel vähe oleks, leiame sisse astudes eest muuseumlikult puhta ja korras toa, mille iga sisustusdetail tundub olevat väga läbi mõeldud. Kamina kohal kaunistavad seina fotod ajast, mil Kaili, Ott ja Emili alles ootasid kaksikuid. Alustangi kohe algusest ja küsin ühe pisut totaka küsimuse…

Kuidas siis nii, et kohe kaksikud!?

Kaili, surudes terava noa arbuusi, meenutab, et seda uudist kuuldes oli ta algul isegi šokis. Tõsi, tema vanaisal oli kaksikõde ehk kaksikugeen on suguvõsas varemgi avaldunud. “Arst ja ämmaemand vaatasid ultraheliekraani. Siis teineteisele otsa. Vaatasid uuesti ekraani. Ja jälle teineteisele otsa! Küsisin: mis seal ometi on? “Kaks tükki on,” sain seepeale vastuseks.” Jõudnud koju, küsis Ott naiselt: noh, kas on siis... Ja Kaili sai meestki samade sõnadega üllatada: “On küll, jah. Kaks tükki on!”

Kaksikud olid tublid. Kasvasid kõhus kenasti ja sündisid õigel ajal. Ema ei suutnud ära imestada, kuidas tüdrukud kahekesi temasse mahtusid. Muudkui vaatas ja imetles oma vastsündinuid. Keisrilõikest taastuda aga oli raske. Kaili ei jõudnud jalgsi isegi tänava otsa minna, nõrkus oli nii suur.