Kuidas tunda noorte seas ära LUMEHELBEKEST ja VATITUPSU?

Selgelt on välja joonistumas uue generatsiooni noorte iseloomujooned. Nende noorte üldnimetuseks on lumehelbekesed või vatitupsud, mis viitab haprusele.

Üksmeelselt määratleb ingliskeelne meedia lumehelbekesi kui 2010. aastate noori täiskasvanuid, kelle suurim ühisnimetaja on see, et nad solvuvad kergelt vaadete peale, mis erinevad nende omadest. Lisaks napib neil praktilist elukogemust ja nad on vähem vastupidavad kui varasemad põlvkonnad. Neid ühendab arusaamine iseenda unikaalsusest.

Mis aga teeb murelikuks nende vanemaid – hoolimata oma erilisuse tajumisest kimbutavad neid noori depressioon ja ärevushäired. Lumehelbekeste mõistmiseks on kirjutatud hulk raamatuid. Eesti keeles on ilmunud Stella O’Malley “Vati sees hoitud lapsed”, mida siinkohal refereerime.

Enne 1990. aastaid tavatsesid emad uskuda, et kasvatavad oma lapsi väga hästi. Muretu, enesekindel ja autoritaarne kasvatusviis on asendunud turvalisel kiindumussuhtel põhinevaga. “Kiindunud” emad reageerivad igale nutule, magavad koos lapsega abieluvoodis, kannavad last kandelinaga kõikjal kaasas. Raamatu autor aga arvab, et vaatamata headele kavatsustele ei sobi selline lähenemine sugugi kõigile, eeskätt nõrganärvilistele, sest nõuab täielikku pühendumist ja on äärmiselt kurnav, eriti emadele.

Raamatu autor Stella O’Malley ütleb oma kogemustele toetudes, et on vaid üksikud emad, kes ei tunne lapse esimestel elukuudel mingis vormis kerget depressiooni. Lapse kasvatamine on vanematele liiga raske – nüüdsel ajal eeldatakse neilt lihtsalt liiga palju. Vanemad on tihti ka töiselt väga koormatud, et tagada oma lastele “aktsepteeritav elustandard”.

Lapse esimestest elupäevadest alates eeldatakse vanematelt, et nad pühenduvad oma lapsest valitseja rikastamisele, jälgimisele ja arendamisele – tihti veel enne, kui too ise rääkima või kõndima õpib. “Tore küll,” kommenteeris üks ema, “ma pean beebile rinda andma, samas toitma teisi lapsi, nad puhastes riietes, kaasapakitud lõunasöögi ja õigesti lahendatud koduülesanne­tega kooli saatma, ning lisaks tuleb mul oma kümnenädalasele maimukesele koduõpetajaks hakata.”

Lapsevanemate äärmuslike pingutustega seostuvad äärmuslikud ootused. Vanemad panustavad liiga palju ja eeldavad siis alateadlikult, et lapsed tasuvad selle emotsionaalse investeeringu eest neile intelligentsuse, populaarsuse, sportlikkuse, hea välimuse, loovusega või mingil muul moel, mida ema-isa tähtsaks peavad.