MAIK-KALEV KOTSAR: Korvpall on mulle väljund, et saada paremaks inimeseks


MAIK-KALEV KOTSAR: Korvpall on mulle väljund, et saada paremaks inimeseks

"Spordis õpid, et ei tohi alla anda ja et oma tahtmise nimel tuleb tööd teha. Distsipliin on kõva. Isegi kui sa lõpuks tippsportlasena läbi ei löögi, tuleb spordist saadud pagas igas töös kasuks," on Maik-Kalev (21) veendunud.

Tähtsaim võit on võit iseenda üle – selle­ põhimõtte järgi kasvatavad spordiusku Ruta ja Egon Kotsar oma nelja last. “Tahtsime, et Maik hakkaks varakult sporti tegema sellepärast, et ta ikka õigel teel püsiks – treener on ju nagu teine ema-isa või lapsehoidja,” muigab Ruta (44). Juba neljanda hooaja lõpetas korvpallitrennis ka Tristen Mattias (6). Noorim vend Derek (4) lennutab praegu palli veel koduõues, aga Karolin Victoria (12) nopib medaleid ujumisvõistlustel.

Kotsarite avaras oskarlutsulikus koduõues – kust ei puudu lilled, päike ja heinamaa – ajab palli taga terve pere. Korraga on kasutuses mitu korv- ja jalgpalli. Palle veereb maad ligi või lendab üle meie peade ikka vingelt! Liikumises olek on siin peres lihtsalt nii loogiline eluviis ja kõige teravamad söödud tulevad ikka Maikilt ja Egonilt (44), kes praegugi mitmes võistkonnas korvpalli mängib ja võistlustel käib. Ka suur osa Tristeni visetest tabab sujuvalt korvi.

Eeskuju kasvatab

Seisan lummatult, suu ammuli, spordimäsu keskel. Kahe väikse poja emana on mul kindel plaan välja selgitada, kuidas selliseid sportlikke ja arukaid lapsi kasvatatakse. Olen selle retsepti nimel nõus kasvõi ise palliks hakkama. Maik-Kalev on lahkelt nõus retsepti mulle avaldama: “Vanemad on mind oma eeskujuga kasvatanud. Eelkõige on nad tahtnud, et minust saaks hea inimene, tulemused spordis pole olnud esma­tähtsad. Neile on olulisem, et oleksin peresuhetes hooliv ja saaksin majanduslikult hakkama.”

Seotud lood:

Maik-Kalev on muljet­avaldavalt pikk (211 cm!), šarmantne ja suhtleb vilunult. Ta tunnistab, et vanemad nõudsid temalt kooli ajal palju, poissi omakorda motiveeris aga see, et ka ema-isa ise andsid endast kõik. Et poeg saaks minna viieselt Audentese spordi­kooli korvpallitrenni ja kohe varsti samasse erakooli, tuli vanematel kahel töökohal käia, möönab Ruta. “Me oleme lastele pühendunud pere, kõik muu on teisejärguline. Aga see sobib ja meeldib meile,” ei kahetse vägilasemõõtu poja ema hetkegi. Muide, Maik-Kalev kaalus sündides 4700 grammi, Tristen aga lausa 5200!

Loe veel

“Mõnikord ehk tundus koormus suur, sest koolipoiss ei viitsi ju vahel õppida, aga praegu olen vanematele väga tänulik. Korvpall on mu elu esimene armastus – kui ma mängima lähen, naudin seda täiega, kõik mured kaovad,” pihib Maik-Kalev. Trenni ajada pole teda vaja olnud – sinna on ta ikka ise jooksnud.

Oma kogemusest kinnitab noormees, et lapsed arenevad füüsiliselt ja vaimselt erineva kiirusega, seega ei maksa meelt heita, kui kohe tulemusi ei saavuta. “Kui väga tahad ja treenid, on kõik võimalik. Sellist asja nagu talendikus pole olemas. On kõva töötahe!” Noormees meenutab, kuidas ta alla 16aastaste seas Eesti koondisesse veel ei pääsenud, ka pikkust polnud siis veel piisavalt. Kuid vanemad uskusid temasse ja poiss treenis edasi, kuni jõudis 17aastaselt 18aastaste koondisesse. Pikalt ta aga kauaoodatud eesmärki nautida ei saanud – koondise võistlusel tuli vigastus. See oli raske aeg nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Päris kõrvale asi õnneks ei jäänud, sest just sel ajal tuli kasvuspurt, mis aitas rajada teed korvpalli tippu, lisaks koostasid treenerid poisile tollal eraldi treeningprogrammi.

Treenimine on tähendanud Maik-Kalevile sõpradega koos olemist, seetõttu pole tal kunagi olnud tunnet, et on millestki ilma jäänud.

Skype aitab suhelda

USA-s olles suhtleb Maik perega iga nädal peamiselt Skype’i teel. “Rüblikud, nagu need väiksemad on, vahel kilkavad ekraani taga rõõmust, nii et ega rääkida eriti ei saagi,” muigab Maik-Kalev, kuid tõsineb kohe. “Utoopiline on olla eemal, kui õde-vennad kasvavad nii kiiresti. Mul on kahju, et ei saa olla nende juures ja abiks. Aga ma loodan, et vähemalt eeskujuks saan olla.” Selle tõestuseks demonstreerib Tristen oma uut, samal päeval juuksuris lõigatud soengut. See on t ä p s e l t selline nagu Maik-Kalevil. “Vaa-ta! Vaa-ta!” hõikab Tristen ja pall juba lendabki korvi – just nimelt venna eeskujul on ta usin trenniskäija.

Ruta kartus, et pesamuna Derek jääb vanemast vennast kaugeks, ei ole tõeks saanud. Maik-Kalev mäletab, et kui ta esmakordselt USAsse läks, istus väikevend alles ema süles, kõndida ega rääkida ei osanud – täitsa titt. Kui Maik-Kalev mõni kuu hiljem kodu külastas, jooksis Derek talle vastu ja juba jutustas – kümme kuud on alla kolmeaastase elus nii pikk aeg! “See oli mulle valus, et Maik-Kalev tema arengut ei näinud. Aga õnneks Derek ei võõrasta suurt venda üldse ja kui telekas mänge vaadanud oleme, tunneb ta Maik-Kalevi alati ära!” rõõmustab ema.

Suur seiklus USAs

Ruta nendib, et kuna neil pole olnud ­majanduslikult võimalik terve perega reisida, on nad lastega rääkides rõhutanud, et sporti tehes saab ka maailmas ringi rännata. Maik-Kalev käis juba 13aastasena Türgis noorte olümpial ja on korvpallurina veel paljudes maailma paikades käinud.

Maik-Kalev on USAs hästi kohanenud, omal käel elamine oli tal käpas juba Audentese keskkooli ajal, kui ta nädala sees kooli ühikas elas. Traditsioonilist ülikoolielu Maik-Kalevil USAs pole ja hooajal ta väljas ei käi. “Päeva lõpus tahad voodis pikutada, mitte pidutsema minna, vastasel juhul oleksin järgmisel päeval omadega läbi. Aga kui pole eesmärki kõrgemale jõuda, vaid tahad kulgeda samal tasemel, oleks võimalik ilmselt ka väljaskäimiste kõrvalt hakkama saada.”

Pereema Ruta tunnistab, et tema kasvatusstiil on ”piits ja präänik”­ – kommi saab sageli, kuid ka riidlemist ja nurka­panekut tuleb ette, kui ühte asja peab mitu korda üle rääkima.

Ega Maik-Kalev hästi maha istuda ei saagi, kohe on vennad platsis, kõkutavad ja turnivad mööda suurt venda.

Parajad vanusevahed

Karolin Victoria ei jää oma treenimise tempolt Maik-Kalevist väga kaugele maha. Alates viiendast eluaastast käib ta kuus korda nädalas ujumistrennis.

Suvel on kuu aega pausi, siis käib tüdruk kodu lähedal karjääris ujumas. Kui Tristeni sünni järel tundis Karolin pisut tähelepanust puudust, püüdsid vanemad leida sellele leevendust. Ema hakkas viima tütart naabrusesse Kurtnasse ratsutama – hobused olid ka Ruta enda lapsepõlvekirg ja ta teadis, et see mõjub ka emotsionaalselt hästi. “Tüdrukutele on nii paljud asjad tähtsad, eriti oluline on see, mida teised arvavad. Oi neid nutetud silmi, kui midagi valesti läheb,” muigab Ruta, armastava pilguga Karolini mõõtes. “Poistega on lihtsam.”

Ema ise peab end suureks planeerijaks. “Olin kindel, et ma ei saa hakkama, kui lastel on väike vanusevahe, ei oska end jagada, aga tahan endast sada protsenti anda. Kõik tuttavad teavad, milline kanaema ma olen,” jutustab Ruta. “Nelja last me tegelikult ei plaaninud. Derek oli meile kingitus! Kui juba Tristeniga vihjati raseduse jälgimisel minu vanusele, siis Dereki sündides peeti seda täiesti tavaliseks sünnituseks. Saingi selle, mida kõige rohkem kartsin – väikse vanusevahega poisid! Aga oleme väga tänulikud. See on nii eriliselt armas, kui poisid on ühtaegu sõbrad ja mängukaaslased, suure vanusevahe korral sellist pilti naljalt ei näe.”

Trenn kui lastehoid

Ruta ütleb, et trennid on talle lastehoiu eest. “Praegune Kalev Cramo treener Alar Varrak võttis Maik-Kalevi viieselt seitsmeste trenni. Samal suvel oli poiss nädal aega laagris. Treeneri ja ka lasteaiaõpetajate roll on väga suur – pean tundma, et usaldan neid. Ma ei saa nii, et lihtsalt viin ja jätan lapse kuskile. Pean alguses ise juures olema ja kaasas käima, ära tundmaks, et nii minul kui lapsel on treeneri suhtes kindlus. Kui tunnen ebakindlust, siis lähen ja uurin kohe, mis on valesti, sest kõike saab lahendada treeneri või õpetaja ja vanema koostöös.”

Ema rõõmustab, et Tristen saab Saku lasteaias osa ka kogukonna elust. Nende lasteaias käivad pooled poisid aia kõrval kooli­staadionil jalgpalli mängimas, minekud on ühised, sest vanemad on viimised oma­vahel ära jaganud. Kambavaim lastele meeldib! Ruta usubki, et just tänu spordile jäävad muud kambad ära. ­Maik-Kalevil igatahes jäid.

Egonile ja Rutale on oluline, et laps ei käiks lasteaias või koolis vastumeelselt. Nad kiidavad Audentese kooli väga – ideaalne õpikeskkond, pikapäevarühm, üle ukse trenni. Kõik on nii hästi organiseeritud! Saku kool, kus käib Karolin, on küll ka hea, aga väga suur. “Kuna Maik-Kalev käis veel koolis, siis meil polnud sel hetkel võimalust Karolini ka samasse kooli panna. Saku kooli kasuks rääkis aga ujula ja tundsin, et tüdruk saab suures koolis hakkama.”

Naine kiidab oma meest. “Mina küll toetan trennis käimist ja armastan ka sporti, aga spordipisik on neil ikkagi Egonilt. Ta on elav eeskuju ja realist, kes toob mind maa peale. Kui meil oli Karoliniga plaan, et tütar võiks viievõistlusega tegeleda, siis tõmbas Egon pidurit, et võtame ikka ühe asja korraga, muidu jookseme omadega umbe. Nüüd tegeleb tüdruk tõsisemalt ujumisega ja ratsutab rahulikult, jookseb kodus oma lõbuks ning teised asjad tulevad soovi korral järk-järgult juurde. Egon on hästi kohusetundlik – kui kohustus on võetud, tuleb seda ka täita. Just see aitabki edasi. Maik-Kalev on oma maksimalismi temalt õppinud.”

Ruta mõtiskleb, et ega veel tegelikult teagi, on see õige või vale, et nad on Maik-Kalevit teistele lastele aina eeskujuks seadnud, et ka väiksemad püüdleksid oma unistuste ja eesmärkide poole. Äkki on see hoopis liigne sundimine? Lapsed vaatavad tõesti Maik-Kalevit nagu iidolit, aga kas siis tavaliselt saab iidolile sülle ja kukile, temaga mürada? Kõik tundub vägagi õige ja armas – üksteise tegemised lähevad seal peres kõigile väga korda.

ARTIKKEL ON AJAKIRJA PERE JA KODU ARHIIVIST

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare