MEIE LAPSE TERVIS | Üllatavad märgid, mis näitavad, et laps vajab logopeedi abi


MEIE LAPSE TERVIS | Üllatavad märgid, mis näitavad, et laps vajab logopeedi abi
Foto: Kadri Audova

Näiteks võivad lapsel kõnemure kõrval olla raskused söömisel (rinnaga toitmisel, tahkele toidule üleminekul) või on probleemiks toidu põskedesse jäämine pärast söömist või pikad söögikorrad. Jälgida võiks seda, kas lapsel esineb liigset süljevoolust või on tal hoopis ninahingamistakistus ja suu pidevalt lahti.

Õ, V, Ü, R, S, T, Ö, K, L, H, J ..." loetles spetsialist häälikuid, mida mu neljaseks saanud tütar valesti hääldas, ja lennutas meie mõnusalt roosamannas õõtsuva pere aastaks logopeedide rüppe.

"Mõni häälik on veel kahtlane, aga nendega tuleks kohe hakata tegelema, teisi vaatame hiljem," lisas logopeed.

„Ahah," mõtlesin ja üritasin pingsalt aru saada, kas logopeedi uks, mille sulgesin, on ikka päris või jääb lootus, et seda kõike just praegu ikkagi ei juhtunud. Või kuidas see siiski oli?!

1. Tuvasta probleem varakult

Ülirõõmsameelne ja jutukas Marie läks laste­aeda 2,5aastaselt. Kuna tüdrukul on ka vanem õde, kellega päevad läbi koos mängida, jutustada, kakelda ja kilgata, oli tema kõne areng toona täiesti eakohane - sõnavara oli rikkalik, aga jutt pisut konarlik, võõrad ei saanud alati aru, mida ta öelda tahab. Nelja-aastaselt rääkis tüdruk endiselt nasaalselt, pisut sellise ninnu­nännu häälega, ja mulle tundus, et sõnade hääldamisega ikka väga hästi pole. Kui ta tahtis öelda „kass", kõlas see pigem nagu „tass". Lasteaias logopeedi polnud. Ise lootsin, et küll ajaga läheb paremaks. No ei läinud.

Seotud lood:

Logopeediakliiniku logopeed Liis Themas tõdeb, et kui vanema meelest on lapse kõnes palju hääldus­vigu või ta räägib vähe, tuleks spetsialisti juurde pöörduda võimalikult vara - siis on teraapia kõige efektiivsem ning kõnearengu mahajäämuse probleeme annab lihtsamalt ületada. On olemas märgid, mida vanem võiks tähele panna ning nende ­esinemise korral logopeedi konsultatsioonile minna. Näiteks võivad lapsel kõnemure kõrval olla raskused söömisel (rinnaga toitmisel, tahkele toidule üleminekul) või on probleemiks toidu põskedesse jäämine pärast söömist või pikad söögikorrad. Jälgida võiks seda, kas lapsel esineb liigset süljevoolust või on tal hoopis ninahingamistakistus ja suu pidevalt lahti.

Loe veel

Themas lisab, et väga olulised on kommunikatsioonioskused, mis loovad baasi kõne tekkele. Vaja oleks jälgida, kas lapsel on olemas kõne- ja suhtlussoov, kas ta loob pilkkontakti, reageerib nimele, vaatab sinna suunda, kuhu vanem vaatab või osutab, ning soovib koos ema-isaga mängida. Umbes aasta kuni aasta ja kolme kuu vanuselt peab laps ütlema esimesi sõnu ning mõistma lihtsaid situatiivseid korraldusi. Umbes kaheaastaselt peab laps sõnu ühendama fraasiks (nt „anna auto", „emme siia") ja vastama lihtsamatele küsimustele. Kolmeaastaselt peab lapse kõne olema grammatiliselt vormistatud ning mõistetav võõrale täiskasvanule. Jälgida tasub ka lapse kuulmist - ta võiks reageerida keskkonna helidele ning vanema korraldustele.

2. Otsi spetsialisti abi

Lasteaiaõpetaja soovitusel panin aja Tartusse Hariduse Tugiteenuste Keskusse, et spetsialist annaks lapse kõnele hinnangu. Sealne logopeed rääkis mu ­tütrega tunnikese, kritseldas laual lebava paberi ser­vale aina märkusi ja lisas sinna häälikuid, millega oleks vaja tegelda. Seejärel loetles need mulle üles ja soovitas taotleda lapsele kõnepuue.

See kõik oli mulle nii ootamatu, et magu tõmbus kokku, süda läks pahaks ja pilt tahtis eest kaduda - teadsime ju küll, et tal on k- ja r-häälikuga raskusi, aga et nii palju puudu on, tuli üllatusena. Iga päev lapsega koos olles oli tema kõne muutunud meile lihtsalt nii tavapäraseks, et me ei osanud nii suurt probleemi näha. Sain logopeedi jutust aru, et sõna on kole, aga puue ise on hea - see annab lapsega tegelemiseks lisapuhkepäevi, natuke maksab riik isegi raha ja rehabilitatsiooniplaani kaudu saab ­kergemini spetsialistide vastu­võtule ja logo­peedi teenust. Kuna lasteaia logopeedi koht oli juba mõnda aega täitmata ja teadsin, et logopeedi vastuvõtule saada on üleüldse keeruline ja ka rahakotile kurnav, tundus puude taotlemine justkui loogiline.

Puudest loobusime siiski kohe, sest meil ei olnud vaja ei lisapuhkepäevi ega -raha, vaid ­logopeedi abi. Sealsamas selgitati, et puude taotlemine on siiski pikk protsess ja teisalt rõhutati kogu aeg, et abi on vaja kohe.

Logopeed Liis Themas ütleb, et kõnepuude taotlemine on otstarbekas juhul, kui perel on vaja rahalist toetust logopeedi juures käimiseks. See annab võimaluse teha lapsele rehabilitatsiooniplaan, millega saab mitmeid teenuseid, et toetada eri valdkondade arengut (nt füsio­terapeudi, tegevusterapeudi või logo­peedi teenus). Kõnepuudega üksi reha­bilitatsiooniplaani koostada ei saa. Probleeme peab olema ka mõnes muus arenguvallas.

Samuti soovitab Themas kõnepuude olemasolu alusel taotleda raha kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast, juhul kui omavalitsusel pole võimalust lapsele teenust pakkuda (nt lasteaias või koolis) ning laps peab logopeedi juures käima mujal. Kõnepuude taotlemisel on lihtsam saada lapsele nii tugiisikut kui ka fondidest toetusrahasid.

3. Ära anna alla!

Uurisin, kas laps saaks käia ka niisama Hariduse Tugi­teenuste Keskuses logopeedi juures. Öeldi, et korra nädalas hädapärast ­mõnda aega saaks - probleemidega lapsi on lihtsalt nii palju, spetsialiste aga ­napib. Samal päeval saatsin laiali kümneid kirju ja sain vastuseks, et kahjuks vabu aegu logopeedide juurde pole, isegi mitte tasulistele vastuvõttudele. Siiski õnnestus korra käia ühe töökaaslase tuttava juures, et saada järjekordne hinnang. Tema nentis, et olukord on kehv, aga aegu pole kahjuks ka temal. ­Isegi logopeediks õppivatel tudengitel polnud aegu. Kõik elasid meile kaasa ja ­andsid aina uusi kontakte, kust ­saime aina eitavaid vastuseid.

Logopeed Liis Themas nendib, et Eesti inimeste teadlikkus kõnepuuetest on viimasel ajal oluliselt suurenenud. Seetõttu pööratakse laste kõne arengule rohkem tähelepanu ning otsitakse rohkem abi. Ka diagnoosimine on efektiivsem ning varajasem.

„Üpris tavaline on olukord, kus lapse kõneravi ­vajadust on märgatud-diagnoositud, kuid vajalikku ­logopeedilist abi laps ei saa," tõdeb ka Eesti Logo­peedide Ühingu eest­seisuse esindaja, logopeed Sirli Pikk. Tema sõnul on kommunikatsiooni­puude diagnoosimine muutunud paremaks, kuid teraapiavõimalused paraku mitte.

Kuigi usaldusväärset statistikat selle kohta, et kõneravi vajavaid lapsi on aina rohkem, ei ole, tunnetab ilmselt enamik logopeede, kuidas praktikas on aina rohkem lapsi, kes ­logopeedi abi vajaksid, kinnitab Sirli Pikk. Üks põhjus võib tema sõnul olla see, et meil ei ole laste jaoks enam niipalju aega, kui oli varasematel põlvkondadel. Praeguse kiire elutempo juures on vanematele loodud võimalused pakkuda väikelapsele maitsvat püreed otse tuubist, kodused toimetused saavad kiiremini tehtud, kui laps on vaikselt kindlas kohas, näiteks vaatab tahvlist multikat jne. Kuigi tuubitoitu on pakkuda mugav, läbitakse püreetoidu aeg lapse arengus väga kiirelt ja laps vajaks hoopis toitu, mis esitaks väljakutse suumotoorika, närimis- ja neelamisoskuse arengule. Laps vajab vanema­tega koos tegutsemist ja aktiivset suhtlemist igapäevaste tegemiste
käigus, et tal areneks kõne mõistmine ja soov suhelda, vajadus ennast kõnega väljendada, sõnavara ja lause moodustamise oskus.

4. Harjutage ka kodus (kuigi alati pole aega ja tuju)

Tuttava soovitusel võtsin ühendust lastehaigla logopeediga. Sain vastuseks, et kui uuel nädalal olen pere­arsti saatekirjaga ta ukse taga, võib mu laps korra ­nädalas tema juures käia. Nii jäigi meil kokkulepe, et kord nädalas ühe logopeedi juures, kord nädalas teise juures ja iga päev harjutused kodus. Tütre digilukku ­ilmus diagnoos: hääldamispuue ehk düsartria ja kõneliigestumatus ehk anartria.

Meile, vanematele, tähendas see seda, et kaks korda nädalas tuli tööajast võtta lasteaiast laps ja temaga logopeedi juurde minna. Mõlemad logopeedid olid ülimalt koostööaltid. Printerid muudkui vurisesid, liimi­pulgad välkusid ja materjalidest, millega kodus harjutada, puudust ei olnud - suur osa sellest oli logopeedide otsitud ja tehtud.

Headel päevadel tegi laps logo­peedi juures harjutusi kaasa ja ­vanem sai ukse taga sülearvutiga tööd teha. Ühe logopeedi juures otsustas aga tüdruk enamasti niisama tujutult põrnitseda ja kodus harjutusmaterjale nähes lihtsalt karjuda. Iseenesest oli tema tõrksus ka mõistetav. Ühtäkki nokiti iga tema lause kallal, aina parandati ja nõuti, et ütle nüüd uuesti ja õigesti. Või kui eluaeg on räägitud, et keelt on ebaviisakas näidata, siis nüüd tuli lihaste tugevdamiseks emaga koos õhtuti peegli ees istuda, keel suust välja ajada ja vaadata, kuidas see piilub paremale-vasakule, üles-alla. Varasemate mõnusalt kulge­vate õhtute asemel olid igaks nädalaks planeeritud aina uued ja uued harjutused.

Õnneks lastehaigla logopeedi juurde läks väike inimene alati rõõmuga ja see andis lootust. Tasapisi hakkasid ka ema-isaga tehtavad harjutused sujuma.

Vanem saab toetada lapse kõne arengut ja koostööd ­logopeediga mitmel viisil, osutab Liis Themas. Kõik oleneb kõne­probleemi iseloomust. Näiteks väikeste laste puhul, kes on kõnetud või räägivad võrreldes oma eakaaslastega vähe, on peamiseks sekkumise vormiks vanema õpetamine ja ­nõustamine. Logopeedia­kliinik pakub sel ­juhul kahte teaduspõhist programmi kogu perele. Motoorsete kõnepuuete ­korral (ka düsartria) on oluline, et kodus harjuta­takse koos vanemaga konkreetseid kõneliigutusi. Keelepuuete korral on vaja süsteemselt õppida keelelisi ­oskusi, näiteks kuidas kõnes kasutada tegusõna ainsuse 3. pöörde grammatilist lõppu (sööb, annab jne).

Eri põhjustel saavad paljud käia logopeedi juures vaid korra nädalas, sellest aga tihti ei piisa, et muutu­sed tuleksid kiiresti või tuleksid üldse. Seetõttu on vaja harjutada logopeedi juhendamise järgi iga päev.

5. Ole kannatlik ja järjepidev

Kümme kuud hiljem nentis Hariduse Tugiteenuste Keskuse logopeed, et kuna tütre kõne olukord on märgatavalt paranenud ja teine logopeed tegeleb lapsega edasi, pole nende juures käia enam ­otseselt vaja. Paar kuud hiljem lõpetasime ka teise ­logopeedi külastamise, kuna lasteaeda tuli lõpuks tööle logopeed. Veel aasta hiljem, kuueaastaselt, hakkas Marie viimase puuduoleva häälikuna r-i ütlema.

Tänavu sügisel alustas Marie (7) kooliteed, tähed ja kirjutamine on tal juba mõnda aega selged, areng täiesti eakohane. Ka häälikud on kõlavad ja selged.

Meie soovitused oma kogemusest

• Kõik lapsed on erinevad. Mõni laps on tubli sööja, teine osav tantsu­sammudega, kolmas hea sõnasepp.
Kui sõbranna laps räägib sinu lapsest paremini, ei tähenda see, et sinu lapsel on probleem. Siiski tasub kahtluse korral alati küsida spetsialisti hinnangut (alustuseks pöördu lasteaia logopeedi või perearsti poole, kes suunab vajaduse korral logopeedi juurde). Võid küsida ka teist arvamust.

• Logopeedi vastuvõtul käimisest jaharjutustest on palju abi. Veel rohkem aitad oma last, kui harjutate ka kodus - uuri logopeedilt, milliseid kõneharjutusi võiksite koos perega teha.

• Kõigile lastele ei meeldi lauamängud. Nii ei sobi kõigile ka logopeedilisi harjutusi teha laua taga kaardikestega. Meie lapsele meeldis neid­ ­harrastada hoopis autosõidu ajal (auto teeb „din-din-din-din", „võn-võn-võn" vms), vanematega koos tantsides või õues jalutades (näe, seal on tiik, kala teeb „sull-sull-sull-sull" vms). Ole harjutusi tehes loov!

• Ära muretse! Laps ei tohi tunda, et sina oled tema pärast mures või et ta on valmistanud kellelegi pettumuse. Küll aga tasub rääkida ja selgitada, et tal ei tule näiteks veel r-häälik hästi välja, aga sellest pole midagi, sest koos harjutusi tehes on see varsti selge!

• Lapsel, kes ei oska r-häälikut, ei tohiks lasta teha harjutusi stiilis „rongi rattad ragisevad" või „pagari piparkook", sest ilmselt ei tule see tal välja ja mõjub demotiveerivalt. Palu ka lähedasi, et nad lapsega selliseid harjutusi ei teeks. Kui kaob logopeediliste harjutuste tegemise motivatsioon, on seda väga raske taas leida. Seetõttu tasuks jääda logopeedi soovitatud harjutuste juurde.

• On väga suureks abiks, kui lasteaias on logopeed! Nii saavad õpetaja ja logopeed teha paremini koostööd ning vanematel pole vaja iga nädal sõita marsruudil töö-lasteaed-logopeed-lasteaed-töö.

• Kõne arengule aitavad kaasa ka mitme­sugused rütmilised tegevused, näiteks liisusalmide lugemine, laulmine, aga ka tantsimine jne.

Millest ajakirjas MEIE LAPSE TERVIS veel juttu, vaata SIIT!

Podcastid