Mehed mõtlevad seksist hommikul ärgates, end voodist vannituppa tarides, oma tülpinud lõusta peeglist põrnitsedes, hommikukohvi lürpides, täis­kiilutud trammis tööle loksudes, ülemuse näägutamist taludes, lõunakotletti seedetrakti litsudes, õhtuses selveri­järjekorras piineldes, “Aktuaalset kaamerat” vaadates, hilisõhtul end taas vannitoapeeglist põrnitsedes ning isegi lambaid lugedes mõtlevad mehed tegelikult seksist, ükskõik kui hirmsalt see ka kõlab.

Ainus hetk, mil mehed seksist ei mõtle, on kohe pärast seksi, sest siis jätkub neil tähelepanu vaid iseenese võimete imetlemiseks. Aga juba viie minuti pärast mõtlevad nad taas seksist. Mõtlevad ka siis, kui naine on värskelt lapse sünnitanud. Ent nagu levinud linnalegend kinnitab, läheb peale lapse sündi seksi saamisega keeruliseks. Imik röövib tema tähelepanu aga lõplikult. Ei mingit valgust koridori lõpus, ainult jutt raskest päevast ja sellest, kuidas homme on kõik loodetavasti teisiti. Aga ei ole. On isegi hullem. Mitte et see su naist ka järgmisel (ja ülejärgmisel) päeval sama häda­valega esinemast takistaks. Sina mõtled seksist aga seda innukamalt, mida pikemalt ta su lootusi oma homme-­vaatame-jutuga narritab. Paha lugu, eks? 

Aga tead mis, pane end tema olukorda... 

Loe, millest jaanuarinumber veel kirjutab SIIT

Toimetas Kerttu Jänese