Asi nimelt selles, et Mirjam ja Joosep uinuvad alles siis, kui on sada protsenti kindlad, et emme oma napid unetunnid just nimelt nende toas veedab. 

Niisiis elab mu naine korralike kruustangide vahel: ühelt poolt suruvad lapsed, teiselt mina. Ja nii ta siis ööd otsa mööda korterit heebeldab, kaks tundi laste magamistoas, pool tundi meie omas, siis jälle tunnike laste juures ja nii edasi. Saatjaks laste niutsumine ühes ja osavõtmatu norskamine teises toas.

Asi poleks ehk nii pikalt kirjutamist väärt, kui me kõik – nii lapsed kui mina – kohe hommikul emmelt sadat asja ei ootaks. Me eeldame, et ta on puhanud ja rõõmus ning valmis kohe meie kõigiga tegelema: lastele putru keetma ja mulle seletama, kui jube lahe vend ma olen. Aga püüa ise puhanud ja värske olla, kui su viimased 1600 ööd on möödunud nagu tegelastel teleseriaalis “The Walking Dead”.

Millest värske number veel kirjutab, saad lugeda SIIT

Toimetas Kerttu Jänese