Mihkel Raud | Naera puruks!

Inimeste foobiad tegid mulle teismelisena palju nalja. Mida kõike küll täiskasvanud ei karda – avaraid väljakuid, ämblikke, vanniskäiku, tõmbetuult, prantslasi, küüslauku, kollast värvi ja nii edasi. Naera puruks.

Igal foobial on uhke nimi, nooruses teadsin ma enamikku peast, nüüdseks on meeles ainult koulrofoobia – hirm klounide ees. Ja muidugi need, mida ise põen: klaustrofoobia, akrofoobia ja pteromerhanofoobia (hirm kinniste ruumide, kõrguse ja lendamise ees).

Tegelikkuses on hirmud naljast kaugel, kuigi ega teismeline Mihkel Raud ainus lollpea polnud, kellele foobiad mingil seletamatul põhjusel naeru peale ajasid. Võib-olla on see põhjus täitsa seletatav. Ehk tuleb teiste inimeste totravõitu foobiate üle irvitamise põhjusi otsida iseenese foobiate tagant. Äkki on teise inimese hirmu üle kõkutades lihtsam enda omadega toime tulla?