Paljud Eesti naised sünnitavad oma lapsed aasta-paari tagant järjest. Aga millega tuleb vapral vanemal sel puhul arvestada? Millised on plussid ja miinused? 

“Kuidas siis kolme järjest sündinud lapsega on?” uurisin tuttavalt mehelt, kelle perega põrkasime kokku metsade vahel kevadist suurvett vaadeldes. Minu teisena sündi­nud võsuke, kes tol hetkel kõhu­kotis tukkus, polnud siis veel kuuvanunegi. Aga juba aimasin, et meie pere piir pole veel käes.

“No aasta pärast seda, kui kolmas sündis, elasime ikka mäluaugus,” ütles ta. “Nii hull oli või?” ei suutnud ma seda stiihiat ette kujutada, nähes, kui mõnusa kamba need kolm okstes ragistavat kutti moodustavad.

“No ikka jah, metsik,” kohmas tema.

“Ma tean kahte naist, kes said kolm last järjest,” rääkis teine tuttav. “Üks kolis elama kapi otsa, teine lõpetas hullumajas,” kõlas tragikoomiline kokkuvõte. No kui hull see ikka olla saab, ei lõppenud mu imestus otsa. Hoiatavad lood ei toiminud mu peal nii nagu vaja, vastupidi, kruttisid põnevust veel juurdegi. “Einoh, täitsa hull!” oli ühe tänaval vastu tulnud tuttava reaktsioon, kui ta märkas, et mu jalge ümber tuterdavatele nupsukestele on jope alt oodata peagi lisa.

Paljud Eesti pered rihivad järgmisi lapsi nõnda, et need sünniksid väiksema vahega kui kaks ja pool aastat. Miks? Sest vanemahüvitise süsteemi arvestades on see majanduslikult lihtsalt mõistlik, kui sa ei soovi vahepeal karjääri täis­võimsusel jätkata. Aga on see ka loomulik saada lapsi paari aasta takka? Olen seda küsimust ikka ja jälle endalt küsinud oma alla kaheaastase vahega sündinud kolme lapse kõrvalt. Kas teadsid, et teadus väidab paremaks lastesaamise vaheks umbes kolm aastat?