Õudne asi tõesti – suur mees, ei saa nüüd igaöise jalatraumaga hakkama

Öösiti unise peaga kempsu tuikudes võin tuhat protsenti kindel olla, et pahaaimamatult mõne legoklotsi või mänguauto otsa astun. Need on täpselt nii väikesed, et hämaras toas märkamatuks jääda, kuid piisavalt suured, et talumatut valu tekitada. Kes ei usu, pole öösel kell kolm kunagi WCs käinud. Või pole tal lapsi.

Ma olen end korduvalt kokku võtnud ja naisele teatanud, et nüüd korjan ma kõik lelud kokku ja viin prügimäele. Kuid alati on Liina mulle sügavalt silma vaadanud ja mina end seepeale tõelise lastevihkajana tundma hakanud. Mu mõlemal lapsel on nädalas vähemalt ühte uut lelu vaja, enamasti rohkemgi. Ja mida enam ma oma kriiskavaid järglasi mänguasjapoodide vaate­akendest eemale tirin, seda põletavamat raevu kannid minus tekitavad.