Ent kooliajal juhtub midagi, mis võtab paljudel lastel tuule uudishimu purjedest – õppimisest saab tüütu kohustus ja sundus, kuni ühel päeval on visadusest järel vaid riismed. Laps ei viitsi, ei taha, ei jaksa, teda ei huvita. Kuidas meie, täiskasvanud, aitame tal nii kaugele jõuda?

Meetodeid selleks on ohtralt. Näiteks kui ta kohe uue asjaga toime ei tule (neid asju on alguses ju väga palju), sildistad ta saamatuks ja kobakäpaks. Isegi kui sa seda välja ei ütle, jõuab alltekst kohale, kui silmi pööritad, rõhutatult sisse ja välja hingad ning lõpuks rabistades ülesandeid lapse eest ära tegema hakkad.

Hirmutamine on väga levinud: kui sa hästi ei õpi, lähed direktori juurde; jääd elu hammasrataste vahele jne. Paljud lapsed, kes pole veel kooli­uste vahelt sissegi astunud, on eos ära ehmatatud sellest, kui raske seal on.

Aga kõige “magusam” survemeetod viimasena: pane laps pinge alla ja vaata, kuidas ta õpib! Näiteks ei lase õpetaja tervet klassi enne vahetundi, kui tahvli ette kutsutud õpilane õiget vastust ei ütle. Siin on lausa kaks halba koos: ajasurve ja eakaaslaste ees häbistamine. Ma ei tea ühtegi last, keda ei mõjutaks klassikaaslaste arvamus temast.

Piitsa ja prääniku meetod ei panusta lapse õpitahtesse ega ka -võimesse. Teisalt on need vahendid üpris käepärased ja võivad anda näiliselt hea tulemuse. Tagajärjeks on ületuupimine, stress, hirm, lootusetus, ja ei mingit rahuldustunnet.