On ka leebemaid variante. Võimetus lahendada konflikte päädib sellega, et külvad partneri vaikusega üle. “Pilt on, häält pole” on väga tugeva laenguga karistus. Või läheduse vältimine, kui laps sätitakse ema-isa vahele magama põhjendusega, “et ta on ju nii väike”. Tegelikult ei taha sa oma partneriga intiimne olla ja veel vähem tahad sellest rääkida.

Sa oled ehk väsinud ja kibestunud, aga kui sellest juttu teed, algab kohe vasturünnak. Nii sa siis vaikid ja eemaldud. Mees võibolla ei julge ühtegi teemat otse puudutada, sest teab, kui tundlik sa oled. 

Veel keerulisemaks teeb lähisuhte asjaolu, et meie lahenduseta minevik hakkab oma elu elama, moodustades kummagi partneri silme ette justkui vahefiltri. Vaatad oma meest, aga reageerid, nagu ta oleks sinu külm ja osavõtmatu isa. Vaatad oma naist, aga osutad talle vastupanu, nagu omal ajal hurjutavale emale. Nii saab tango tantsimisest peagi oige ja vasemba, kus valdavaks kujuneb lõpuks vasemba.

Loe tabavat mõtisklust sassis peresuhetest ja sellest, mida võtta ette?