Tiina ja ta elukaaslase Renega on just nii läinud. Nad on koos elanud juba kaheksa aastat, sel suvel tähistavad nad kümmet aastat tutvumisest. Oma igapäeva pereõnne toimimiseks tuleb aga ka Tiinal elukaaslasega teadlikult tööd teha. „Mulle meeldib pereterapeutide lause, et kui tahad areneda, siis abiellu,“ märgib ta.

Pole abielus

„Tõtt öelda ei ole ma selleks praegugi veel valmis. Mulle tegelikult meeldivad paarid, kes otsustavad abielluda, kui seljataga on vähemalt 10–15 aastat kooselu, sest selleks ajaks peaks juba vastastikused ootused selged olema ja illusioonide aeg on möödas,“ räägib Tiina: „Kui pärast seda on ikka veel selge tunne, et on soov koos selle inimesega vananeda, siis olen ka mina selleks ükskord valmis.“

Igapäevases suhtes on nad Tiina sõnutsi Renega üksteisele peeglid ja see
annabki võimaluse areneda. „Muud võimalust pole, sest peeglist mööda vaadata ei saa,“ naerab ta. Tiina teab, et kui esimene vaimustus suhtes läbi saab, hakkavad suurt rolli mängima argieluga seotud kergus ja ausus. „Minu enda jaoks on ülioluline ka huumor ning hea kommunikatsioon. Kui on teemad, mis vajavad rääkimist, siis tuleb need ka selgeks rääkida, mitte alla suruda,“ lausub ta.

Õiges suhtes kerge olla

„Kui on lihtne olla, siis saad olla sina ise ja see annab suhtele võimaluse pikaks ajaks kestma jääda. Vähemalt minu kogemus kinnitab seda.“  Ta on kaugel mõtteviisist, et keegi teine väljaspool teda saab teda õnnelikuks teha: „Peresüsteem küll saab seda olemist mõjutada ja toetada, aga oma õnne ja valikute eest vastutan ikka mina ise… Kuid jah, mis viga õnnelik olla, kui kõik on elus hästi. Palju suurem kunst on olla õnnelik, kui kõik ei ole hästi. Seega, õnn saab olla ainult inimese enda otsus – kuidas ta ise oma ellu suhtub.“

Uuri, millest värske Pere ja Kodu psühholoogia-eri veel kirjutab!