Isa blogi: kõik takistused, mis elus on, on puhtalt sinu enda peas
Mida nädal edasi seda enam Noorsand avastab, et kõik takistused, mis elus on, on puhtalt sinu enda peas. Inimene seab enda piirid endale ise, kui ta ütleb, et ta midagi teha ei saa. Selline tarkus aga Noorsandi peas loob meile uusi muresid, kuidas elada üle järjekordne päev nii, et ka Noorsand ellu jääks.
Kuna Noorsand on tohutu turnimishuviline, siis oleme püüdnud luua koju erinevaid takistusi, et ta näiteks laudadele, aknalaudadele, laelambi otsa ja muudesse ohtlikesse kõrgustesse ei roniks. Ta ei oska veel kõndidagi, kuid vinnab end kõikjalt üles, kuhu käega ulatab.
Paar nädalat tagasi õppis ta ära, et kui ta ronib diivanile, siis diivani käetoele, toetab ühe jala tasakaaluks vastu diivani seljatuge ja samal ajal kui jala välja sirutab, sirutab välja ka käe, siis ta ei kuku diivani ja laua vahele, vaid ta ulatab käega lauani. Siis tuleb lükata välja sirutatud jalaga end ettepoole, et ulataks ka teise käe lauale panna, tõmbab ühe jala endale rinna alla, toetab põlve lauale ning siis ongi tal vaba tee, et laua pealt kõlarid maha lükata ja printeril kõik nupud alla vajutada.
Olime targemad, panime diivanile kõrged diivani padjad, et Noorsand enam peale ronima ei ulatuks ja kulus vaevalt paar päeva, kui Noorsand sai aru, et padjad ei ole sinna kinni õmmeldud ja need saab lihtsa vaevaga põrandale vinnata. Jumal tänatud, et ta selle avastas, sest paari päeva jooksul, mil ta laua peal turnimas ei käinud, oli mu PIN-kalkulaator jõudnud tema süljest täiesti ära kuivada ning oligi viimane aeg see endale uuesti suhu toppida.
Sarnaseid takistuste ületamisi, mis ühel hetkel tundusid ületamatud, on tal pea iga päev. Vahel ta lausa istub näiteks kapi ette maha, ajab pea kuklasse, vaatab süvenenult kappi ja mõtleb. See on alati nii kahetisi tundeid tekitav moment, sest ühelt poolt on nii tore vaadata, kuidas minu enda poeg oma järgmist sammu kalkuleerib, kuid samas ma tean, et ma pean juba praegu mõtlema, kuhu me kuivained peidame, kui ta välja mõtleb, kuidas see „kapinduse" värk toimib.
Ma õpin ka enda vigadest ja tean seda, et kui ma avastan, et Noorsand on avastanud järjekordse viisi, kuidas mingit takistust ületada, siis ma ei tohi teda valjuhäälselt korrale kutsuda, kuna tõrelemine on tema jaoks põnev ja naljakas.
Ükskord tulin tualetist välja ja nägin eemal, kuidas Noorsand oli end elutoa aknalauale toimetanud. Eks aknalauad ole oma meetri kõrgusel ja Noorsandil oleks sealt päris kõrge kukkumine. Nägin, kuidas ta ettevaatlikult seal kitsal aknalaual edasi käputas ja tormasin hüüatades aknalaua poole. Hetkest, kui Noorsand mõistis, et ta on teolt tabatud ja keegi tuleb teda sealt ära võtma, täitis ta toa suure naerupahvakuga ja ülirõõmsa näoga kihutas ta mööda aknalauda edasi.
Kuid see aknalaud oli liiga kitsas juba ka ettevaatlikult edasiliikumiseks, rääkimata seal ringi tormamiseks ning sel samal sekundil, mis ma aknalaua juurde jõudsin, käed välja sirutasin, kukkuski ta mulle sülle. Tegelikult olen ma ta elu päästnud juba ei tea mitmel korral. Ok võib olla mitte elu, aga muhust olen ta päästnud küll korduvalt.
Kui ma näen teda lillepotis mulda põrandale koukimas, siis pole samuti mõtet eemalt teda korrale kutsuda, sest nii, kui ma selle tarkuse ära unustan ja talle käratan, lükkab ta hooga enda käe veel sügavamale mulda ja kraabib seda ülehelikiirusel põrandale, sest kohe olen ma kohal ja siis ta seda enam teha ei saa.
Esileedi ei arvanud minu ideest muretseda koju elektrikarjus ka suurt midagi. Pidas vist seda naljaks. Kõigi elu oleks palju lihtsam, kui Noorsand istuks ühe koha peal ja ei julgeks liigutadagi, hirmus, et äkki saab kusagilt siraka. Tegelikult nii vist avatud mõtlemisega ja enesekindlat inimest ei kasvataks.
Nali naljaks, aga huvitav, mis hetkel lastel tekib ohutunnetus? Mis hetkel nad mõistavad, et need piirangud, mida meie vanematena neile teeme, ei ole sellest, et me lihtsalt ei taha, et nad midagi saaksid või teeksid, vaid peamine eesmärk on see, et nad siiski ellu jääksid. Me püüame ka mitte piirata Noorsandi lihtsalt sellepärast, et ei viitsi temaga tegelda. Ma pean meid üpris osavõtlikeks vanemateks, kes viitsivad oma lapsega jännata.
Aga loodan, et tema ohuinstinkt hakkab peagi tööle ning ta taipab isegi, et 200 kraadisesse ahju pole mõtet ronida, et kirjutuslaua pealt ei maksa peakat hüpata, kuna Esileedit ega mind ei pruugi alati läheduses olla ja sel on konkreetne põhjus, miks ta ema ja isa vabal ajal aknalaual turnimas ei käi. Lauale ronimise ahvatluse vähendamiseks, andsin ma talle uueks mänguasjaks suisa enda printeri, mille ma otsustasin uuema vastu vahetada ja antud hetkel võtab see ta kogu ta tähelepanu.
Henry blogi Facebooki lehe aadress on: http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb
