Miks mina oma last ei armasta?
Vananeva ühiskonna laiem seisukoht sel teemal kipub endiselt olema “No kuidas sa nüüd siis endaga hakkama ei saa, kõik teised emad enne sind on ju saanud!” või “Ah, tänapäeval on jube moodne igal võimalikul juhul ja puhul depressiooni põdeda, meie ajal polnud sellisteks rumalusteks küll aega…”.
Seetõttu tuleb vahel ilmselt isegi üllatusena, et sünnitusjärgset depressiooni esineb ka mitmekordsetel emadel, kes on ju ometigi justkui juba “kogenud sõdurid” ning peaksid suurepäraselt teadma, mida lapse saamine oma plusside ja miinustega tähendab.
Sünnistusjärgne depressioon ei ole häbiasi, see on samasugune loomulik haigus nagu gripp (ja keegi meist ju ei häbene, kui jääb grippi põdedes hädisena voodisse!), aga sellega toime tulemisest sõltub tihtipeale palju enam — sellest sõltuvad ema ja lapse elu ning tervis. Ja mis põhiline — perekonna kui terviku elu ja tervis.
Ei ole olemas ideaalset inimest ega ole olemas ideaalset ema — meie kogemused ja läbielamised teevad meist selle ERILISE inimese ja ema, kes kannab edasi kõiki väärtusi, mida järeltulevad põlved mäletavad. Ka valu, raskused ning nendega toime tulemine on väärtused, mida jagada uhkelt ja julgelt, sest just nendest õpitakse kõige enam.
Minu lugu
Poole üheksa ajal hommikul, kui tundus, et nüüd läheb asjaks, äratasin ettevaatlikult abikaasa, kelle erutust pidin jahutama palvega süüa enne haiglasse minekut ära vähemalt üks võileib, sest taas perekooli loengute tarkusele tuginedes pelgasin abikaasa „töövõimetuks“ muutumist, kui seda pika-pika-pika-pika sünnituse järel kõige enam vaja läheb. Jah just, mingil põhjusel olin täitsa veendunud, et mu sünnitus kestab vähemalt 72 tundi … esimesed sünnitused pidid väidetavalt olema need kõige pikemad ja raskemad.
Haiglasse jõudsime kella kümne paiku, läbivaatustoas avanesid veed ning avastati, et avatus on juba praktiliselt täismahus — algas kiire ratastooliralli sünnitustuppa.
Oi, küll mul oli sünnitustoa jaoks välja mõeldud hirmus palju plaane, aga päris kindlasti tahtsin ära proovida naerugaasi, mis pidi tulema kusagilt seina peal asuvast torust, sest no kuulge … NAERUgaas ikkagi ju …
Siis oli mul plaanis ära proovida kõik need erinevad sünnitusasendid, mille jaoks sünnitustoas võimalused (pukid ja padjad jne) olid loodud. Sest aega pidi ju olema palju ning kuidagi pidi seda ju sisustama — imeliselt võimeka planeerijana oli mul ka sünnituseks koostatud korrektne ja mitmekülgne plaan …
Tõsiasjaks kujunes aga see, et ainus leevendav asend oli poolkummargil sooja duši all, siis naksti külili sünnituslauale, abikaasal kõvasti käest kinni hoides kolm kõvemat punnitust ja vähem kui veerand tundi hiljem olin EMA. Põmm!
On ilmselt täiesti kohatu, ent võrdlemisi täpne võrdlus, et äsjasündinud laps meenutab oma peenikeste harali käte-jalgadega kolme ja poolt kilo viinereid, mis sulle rinnale pannakse — natuke nagu laialivalguv ja võdisev tundus see kõrgeima Apgari hinnangu saanud pamp mu peal. Aju ei tahtnud kuidagi jõuda järele faktile, et nüüd on rasedus läbi ning emadus alanud, õieti ei saanud ma millestki aru, olin sõna otseses mõttes nagu puuga pähe saanud ning kõik ümbritsev oli justkui helevalge udu sees. Lapse nuttu ma ei mäleta. Ega ka seda, kas ja mida mu abikaasa mulle ütles.
Huvitav on veel ka see, kui tugevalt ja pikalt kestab alakeha värin pärast sünnitust … selline täiesti kontrollimatu adrenaliinivärin, mida kaduma sundida pole lihtsalt võimalik, isegi kui oma peas seda väga proovid teha.
Olin alles kohanemas mõttega, et nüüd on siis sünnitus läbi, kui ämmaemand ütles, et rebendeid ei ole, kuid emaka siseseinal on hematoom ning et ta peab selle katki tegema, üleliigse halva vere välja laskma ning seejärel haava kinni õmblema. Pärast haava õmblemist selgus, et hematoom täitub uuesti ning viis minutit hiljem suruti mulle näole hapnikumask, tehti üldanesteesia ning paari tunni pärast ärkasin opijärgses palatis. Veel tund aega hiljem kohtusin oma suurenenud perega sünnitusjärgses peretoas.
Sünnitusmajas veedetud neljast päevast on jäänud mulle meelde vaid üleüldine hämming kõige toimuva üle, millele praktiliselt kohe lisandus ka mure lapse kaalu pärast. Uus paanikahoog leidis mind üles samuti sünnitusmajas, päris hilja ühel õhtul, mil tundsin vastupandamatut soovi sünnitusmajast lahkuda, ükskõik kas lapsega või ilma — lihtsalt tundsin soovi pääseda sellest piiratud kohast, tahtsin minna kõndima, liikuma, tegema ükskõik mida, et ainult mitte olla selles väikeses toakeses.
Ei oskagi tagantjärele öelda, kas liiga põgusa sünnitusjärgse kontakti tõttu lapsega või mingil muul põhjusel jäi mul see paljukiidetud ja -räägitud lapsesse esimesest silmapilgust armumise tunne tundmata. See oli olnud kogu raseduse kõige maagilisem ja oodatum hetk mu jaoks … ja ma ei tundnud seda … kohe üldse ei tundnud … ja selle tõttu tulevad mulle ka veel täna, neli aastat hiljem, seda lugu kirjutades pisarad silma.
Miks ma ei armasta oma last??!??!! Miks ei tunne MINA seda, mida KÕIK teised emaks saanud naised on tundnud????
Ja sellest hetkest, sellest vaiksest-väiksest küsimusest minu sees algas mitte beebiroosa unenägu, vaid kõige valusam põrgu.
Autor: Kerttu Vesik
Katkend pärineb äsja kirjastuse Pilgrim poolt ilmunud raamatust Kerttu Vesik “Vikerkaare taga vangis”
Lapse sünd on vikerkaarevärviline rõõmuime, mida hõisates soovib teistega jagada iga pehmesse õnnepilve mattuv noor ema.
Aga kuhu mattuvad need emad, kellele vikerkaarevärvid ei avaldu?
Kuidas elada läbi ja üle sünnitusjärgne depressioon ajal, mil ühiskond ei “luba” emadele “nõrk olemist”?
Vikerkaare taga vangis on oma lapsevanemaks olemise teel olnud ka need kaksteist suurepärast Eesti ema, kes jutustavad selles raamatus oma loo — selleks, et oma kogemuste kaudu aidata teisi emasid, kes, ise mures, segaduses ja piinlikkuses, mujalt abi otsida ei julge ega oska.
Allikas: Alkeemia.ee
