Raivo E. Tamm: isast ilma jäänud lapse kaotusvalu pole võimalik ette kujutada
Traagiline uudis läbi raadioeetri
„Mäletan, milline tohutu šokk see meie perele oli – see oli niivõrd suur pauk, et olime täiesti oimetud. Ei osanud midagi teha ega kuidagi lohutada, proovid ainult mõelda, kui raske perel võib olla ja sedagi ei suuda ega oska päriselt ette kujutada,” meenutab Raivo mitmekümnete aastate tagust juhtumit nende suguvõsas, kui ta kuulis juhuslikult raadiost liiklusuudiste rubriigist, et tema täditütre mees hukkus liiklusõnnetuses. Ühe hetkega oli muutunud ühe pere elu igaveseks ning väike tüdruk pidi suureks sirguma oma bioloogilise isa armastuse ja toeta.
„Ainult mõni aeg enne seda hukkus mu tädipoeg ja isata oli jäänud üks väike armas poisipõnn. Aastaid hiljem tutvusime ühe noore kahe lapsega perega, kes oli just endale kodu rajamas. Vahetult pärast meie tuttavaks saamist tuli pauk – taaskord Ida-Virumaalt,” meenutab Raivo õuduse ja kurbusega segunenud hetki. „Roolijoodikust veokijuht sõitis noorele pereisale vastassuunavööndisse vastu, toimus laupkokkupõrge ja silmapilkne surm. Kordus jälle sama, mida olime oma perega juba varemalt mitmel korral läbi elanud ning taas tekkis seesama kohutav abituse tunne, et ei kujuta ette, kuidas on üldse võimalik leske lohutada või mil moel saaks aidata ja toeks olla. Kuna pere elas Tallinnas, siis oli meil võimalus perel tihedamalt külas käia ja olla sel moel lihtsalt olemas, et pere end üksi ei tunneks. Kuid seda kaotusvalu ma ette kujutada ei suuda. Ilmselt pole võimalikki saada päriselt aimu, mis toimub peres, kui ühel hetkel üht vanemat lihtsalt ei ole.”
Kuidas aidata isata jäänud lapsi
Raivo mäletab oma kurbadest kogemustest kõige enam seda, et ta ei teadnud, kuidas võiks oma toetust või abi perele pakkuda. „Vahel oli ka hirm, et äkki pere ei tahagi, et me nii tihti seal käime, äkki ta tahab hoopis rahu ja vaikust ning omaette olla. Oledki nagu mures ja hädas ega tea, mis oleks õige, mis oleks parim just selle pere jaoks. Tänapäeval uudistest ju enam muud ei kuulegi, kui palju mehi hukkub liiklusõnnetustes, tööõnnetustes, infarkti või mõne muu haiguse tagajärjel. See on tohutu hulk peresid ja lapsi, kes jäävad ilma ühest väga olulisest inimesest oma elus. Igaveseks,” räägib Raivo, avades põhjuseid, mis innustasid teda just isata laste heaks tegutsevat organisatsiooni võidurahaga toetama. „Enne saate eetrisseminekut pidime ise valima heategevusliku organisatsiooni, keda saate võidu korral toetada tahame. Sisestasin Google'isse vastava otsingu ning sealt tuli erinevaid organisatsioone, mõned rohkem ja mõned vähem tuttavad. MTÜ Isata Laste Heaks puhul oli minu jaoks hetkega selge, millega nad tegelevad, mingit kahtepidist arvamust ei saanud tekkida ja teadsin kohe, keda tahan võidu korral toetada.”
Rendiissi või sotsiaalne isa
Üksikvanemaga peredes on keeruline leida aega lapsega tegelemiseks ja samuti kimbutavad sagedamini majanduslikud mured, kuid kõige suurem probleem on meessoost eeskuju ehk isarolli puudumine.
Isata kasvavates peredes võib ema või vanaema olla supertubli, saada kenasti hakkama majanduslikult ja veeta lapsega kvaliteetaega, kuid isa rolli pole tal lihtsalt võimalik täita. Sageli asendab puuduvat isa laste jaoks näiteks vanaisa, kasuisa või mõni meesoost sugulane. Vahel saab lapsele oluliseks eeskujuks meesõpetaja, klassivenna isa või treener, kellega laps tihti kokku puutub ja kellega tal tekib hea klapp. Vahel aga peab hea meeseeskuju leidmiseks rohkem vaeva nägema.
„Mitmed üksikvanemad on meie poole pöördunud, et kas meie organisatsioonis leidub meessoost vabatahtlikke või tugiisikuid, keda saaks laenata ehk n-ö rendiisasid, kes lastega tegeleksid, nendega koos õpiksid, meestejuttu ajaksid ja nende tegemistel silma peal hoiaksid,” räägib MTÜ Isata Laste Heaks juht Mati Ilmjärv.
Mati Ilmjärv on üks kolmest mõttekaaslasest, kelle algatusel MTÜ Isata Laste Heaks loodi. Sotsiaalpedagoogina ühes Tallinna koolis töötades ja pikki aastaid kriminaalhooldusametnikuna tegutsedes sai talle selgeks, kui paljudes peredes puudub isa. Olgu põhjuseks siis see, et vanem on siitilmast lahkunud või asjaolu, et lahkumineku tagajärjel võivad isad pühendada rohkem aega ja tähelepanu oma uuele perele ning lapsed eelmistest kooseludest jäävad pigem tagaplaanile.
„2010. aasta „Teeme ära” mõttetalgutel tekkisid juba täpsemad ideed ja konkreetsed plaanid, kuidas võiks toetada isata kasvavaid lapsi ning vähendada seeläbi ka nende üksikvanemate hoolduskoormust, kes lapsi üksinda kasvatavad,” räägib Mati Ilmjärv. „Lisaks leidsime, et laste, eriti just poiste vaba aja mõtestatud sisustamine aitab neil oluliselt vähendada kriminaalse käitumise riske. Pidasime oluliseks esialgsete tegevuste kavandamisel, et lastega tegeleksid eelkõige meessoost tugiisikud.”
Organisatsioon koondab üksikvanemaga peresid Põhja-Tallinna ja kesklinna piirkonnas, korraldades erinevaid üritusi, teabepäevi, väljasõite ja paljusid muid tegevusi, kuhu on kogu pere aktiivselt kaasatud. Aastatega omandatud kogemusi ollakse aga väga heal meelel jagama ka kõigile teistele huvilistele, kes sooviksid oma kogukonnas sarnaste probleemidega peresid aidata.
Laste silmad säravad jälle
„Nägin oma laste silmis rõõmu, nad olid tõeliselt õnnelikud, kui said möllata ja mürada vabatahtlikega. Mõned tüdrukud ronisid neile lausa kukile ning polnud nõus enam ära tulema. Olen küll ka oma lastega palju tegelenud, aga sellist mehelikku müramist ja rammukatsumist mina oma lastele pakkuda lihtsalt ei oska,” räägib Anne, kes on organisatsiooni korraldatud vahvatest üritustest osa võtnud mitmel korral. „Mu suurim soov on, et laste pärisisad lõpuks ometi mõistaksid, et lapsed vajavad neid. Näen siin korraldatud üritustel paljusid peresid, kus isad on oma vastutusest lihtsalt loobunud. Minu laste isa on kahjuks siitilmast lahkunud ning seda enam hindan ma organisatsiooni püüdlusi tegelda nende lastega ja pakkuda neile emotsionaalseid hetki mitmesuguste praktiliste tegevuste kaudu.”
Psühholoog Tiia Listeri sõnul ei omanda tihti isata kasvavad lapsed, eriti just poisid, vajalikul kujul sotsiaalseid oskusi, mis võimaldaksid neil hakkama saada keerulistes olukordades, kus on vaja enesevalitsemist, reeglite järgimist, oma agressiivsuse taltsutamist, turvatunnet ja arusaamist mehelikust käitumismallist. Seetõttu vajavadki eelkõige just üksikemaga perede posid enda isaga aktiivset suhtlemist või puuduolevat täiskasvanut asendava isiku eeskuju – sotsiaalse isa – autoriteeti. Ühtlasi vajavad need lapsed tavalisest palju rohkem tähelepanu ja hoolimist.
„Oma üritustel pakume peredele võimalust meessoost vabatahtlike kaasabil erinevaid tegevusi läbi viies aimu saada isa rollist perekonnas ning nende tegevuste taustal mõista ka meeste ja naiste vahelisi erinevusi nii nende mõttemaailma kui ka füüsilise tegutsemise tasandil,” ütleb Mati Ilmjärv. „Väga populaarsed on olnud kõikvõimalikud meisterdamised ja kokkamised. Näiteks ühe toreda vabatahtlikuga panid poisid kokku väga ägeda klaasvitraaži, poisid on käinud ka päris kohvikuköögis kokkamist õppimas. Väga menukad on kõikvõimalikud sportlikud ajaveetmisvõimalused – sõitmised, rulatamised, hüppamised ja jooksmised – poisid tahavad rahmeldada, ennast välja elada, möllata ning enda võimeid füüsiliselt proovile panna. Tutvumas on käidud ka erinevate mehelike elualadega: laevad, lennukid ja autod.”
Ka Raivo on osalenud mitmetel organisatsiooni korraldatud üritustel ning püüdnud lapsi ja nende peresid omapoolselt nõu ja jõuga toetada. „On väga tähtis, et MTÜ püüab täita seda tühimikku ning isata jäänud poistele mehelikku eeskuju pakkuda,” ütleb Raivo. „Kuna pered käivad koos Toompeal, soovitasin vabatahtlikel abilistel ühendust võtta Kaitseliidu Toompea malevkonnaga, sest mis saab olla veel parem mehelikkuse kool ja eeskuju Eestis kui mitte Kaitseliit ja sealsed tegevused.”
Organisatsiooni nõu ja abi saanud pered on väga tänulikud selle eest, et neil on võimalik oma murede ja probleemidega kellegi poole pöörduda ning olla kindlad, et vajadusel saadakse ka abi. „Minu lapsele meeldisid keskusepäevad, kui kaks korda nädalas Toompeal kokku saadi ja koos koolitöid tehti. Alati oli kohapeal ka inimene, kes oskas aidata, kui endal teadmistest puudu tuli,” ütleb Karl-Markuse ema Helle.
Suurim rõõm tehtud tööst ongi hetked, kui tulevad teismelised lapsed ja sa näed, et oled suutnud selles lapses mingi ala, valdkonna või teema vastu huvi tekitada, talle natuke rohkem eluvaimu ja positiivsust sisse süstida. Näed ema silmi, mis tänavad sind, lihtsalt selle eest, et oled suutnud lapse kodust välja meelitada ja pakkunud talle tegevusi, mis teda südamest rõõmustavad. Neid hetki on Mati sõnul nende töös väga palju. Näiteks siis, kui Raivo eelmise aasta lõpul ühingu jõulupeol osales ning kõik pered ja lapsed said küsimusi küsida ning mõnusas atmosfääris juttu puhuda. Tekkis tunne, et iga laps on tähtis ja oluline, et pere mured lähevad kellelegi korda ning alati ei peagi kõike üksi suutma ja kõikide asjade eest üksinda vastutama. Üksikvanema jaoks on sellisel toetusel ja tähelepanul ääretult tähtis roll.
„Kõige kurnavam ongi see, et vastutust pole mitte kellegagi jagada. Kõik tavaelu toimetused ja otsused lapse tuleviku suhtes tuleb endal langetada, pärast tööpäeva lõppu koju minnes ei saa lapsega tegelemist kellegi teise hoolde usaldada. Kõigi igapäevaste asjadega – kes lapsel õues silma peal hoiab, pärast kooli trenni sõidutab või õhtuti õpib – tuleb endal hakkama saada,” ütleb Helle.
Igal perel ja lapsel on oma lugu. Vahel on see palju traagilisem kui tahaksime ning tundub ebaõiglane, miks nii väikesed lapsed peavad kogema tundeid ja emotsioone, millega toimetulekut pole võimalik õppida ning sattuma olukordadesse, millega pole võimalik mitte kunagi päriselt leppida.
Neil hetkedel, kui maailm kukub kokku ning kogu elu näib mõttetu, on ometi hea teada, et meie ümber on palju inimesi, kes tahaksid aidata ja on olemas ka siis, kui me seda võib-olla ise ei näe ega aru ei saa.
„Oma isa ei suuda lapsele asendada mitte keegi,” ütleb Raivo. „Aga me saame aidata neid lapsi ja peresid sellega, et loome neile tugivõrgustiku, et nad ei tunneks end üksikuna ning oskaksid abi küsida just siis, kui neil seda kõige enam vaja on.”
