Teiseks: tuleks kaaluda seda, et kes hakkab hindama, kas laps on üldse lasteaiaküps või mitte? Kooliküpsust ju hinnatakse ning nii mõnedki pered peavad läbima korraliku kadalipu, et jätta laps kauemaks koju, sest nad näevad, et nende võsuke ei ole koolieluks veel valmis. Kui sundida juba 1,5 aastast last pärast vanemahüvitise lõppu ema juurest pikaks päevaks eemale lasteaeda, siis tuleb arvestada võimalike tagajärgedega. Kas tagatakse ühtlasi parem ligipääs lastepsühholoogile? Osad emad küll sooviksid tööle minna, aga kahjuks ei ole nende laps valmis lasteaeda minema. Ei saa lasta lapsel tundide kaupa end hingetuks nutta — kui ta ei suuda olla emast lahus, siis ta pole selleks lihtsalt valmis. Selline sunniviisiline eraldamine emast ei mõju kindlasti hästi ja võib põhjustada tulevikus riigile katkiste inimeste näol suuremat kahju, kui saame kasu sellest, et last varakult lasteaias drillima hakkame ja sellest, et emad taas võimalikult ruttu riigile maksuraha teenima surume. Juba praegu on raske saada lapsi mõne erialaarsti juurde, siis tuleks ju ka neid spetsialiste masstootma hakata. Kõik lapsed ei sobi ka hilisemas vanuses lasteaeda — lihtsalt nende loomus on teistsugune kui keskmisel lapsel. Kas tõesti peavad olema kõik lapsed ükskõik mis hinnaga ühesugused?

Kolmandaks: kuidas selle maksmisega siis on? Kui riik ja omavalitsused on nii vaesed, et näiteks Tartu tõstab järgmisest aastast kohatasu vähemalt 75€ peale, siis kuidas nüüd plaanis on? Et sunniviisilised lapsed saavad 20h ulatuses nädalas soodustust ja teised — vabatahtlikud või kel muud võimalust ei ole, maksavad täislaksu? Või siis tehakse kõigile sama soodustus ja tõstetakse mõnd muud maksu, et riigieelarvesse tekkiv puudujääk kuidagi ära kompenseerida. Lisaks tuleks mõelda ka sellele, et need sunniviisiliselt lasteaeda suunatud lapsed tahavad ka süüa ning seega peaks riik maksma ka nende toiduraha. Koolis käimine on kohustuslik, see on tasuta ja ka toit on seal (vähemalt mingis ulatuses) tasuta. Sama põhimõte tuleks aluseks võtta ka lasteaeda kohustuslikuks muutes.

Neljandaks: kui lasteaed muuta kohustuslikuks, siis kuidas tagada kõikidele lasteaiakohad? Mu õde on kimpus sellega, et tema laps saab sügisel 1,6 ning ei ole seda kohta nüüd nii kerge midagi kodule lähedal asuvasse lasteaeda saada . Vaevalt neid õpetajaidki selles mahus leidub kui neid vaja oleks. Loodetavasti ei tehta selle nimel mingeid hiigelrühmasid, kus lapsed üldse mingit tähelepanu ei saa, sest praegust personali lihtsalt ei jagu. Lisaks sellele peaks siis riik ju tagama ka selle, et õpetajatel ja abipersonalil oleks korralik haridus, aga juba praegu on häid õpetajaid järjest vähem, sest palk on ju väike. Kui juba teha asi kohustuslikuks, siis korralikult, sest paljud ei pane lapsi ka sellepärast lasteaeda, et suurtes rühmades ja alamakstud õpetajate käe all ei saa laps seda arenguks vajalikku tähelepanu nii palju, kui kodus kasvades. Seda muidugi siis, kui koduse lapse vanemad on tõepoolest teadlikult pühendunud oma lapse arendamisele. Ja miks siis selliseid vanemaid nendelt lapse käest ära võtmisega karistada?

Laseaiaealise lapse emana ütlen, et selle teema puhul ei oleks nüüd küll oodanud riigi poolt nii pealiskaudset lähenemist. Kuni ei ole mõeldud nendele aspektidele, ei tasuks seda teemat üldse päevakorda võttagi. Igal perel peaks minu meelest siiski olema võimalus ise otsustada, millal laps lasteaeda panna. On neid peresid, kelle elukorraldus nõuaks lapse varakult lasteaeda panemist, on neid, kellele oleks vaja õhtust või öist lastehoidu, on järjest rohkem neidki, kes töötavad kodukontoris ja iga päev lapse kohustuslikus korras lasteaeda viimine on viimasel juhul lihtsalt jabur. Kooliaeg on niigi kohustuslik ja perekonnad näevad üksteist niigi liiga vähe. Ajal, mil tööelu läheb vanemate jaoks järjest paindlikumaks, on lihtsalt imelik, kui lasteaiaelu järjest jäigemaks muudetakse.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).