Noor isa Hendrik Toompere: Kui kogu aeg ainult lapsega kodus olla, lähed lolliks
Olgugi et armastan oma tööd väga, pean siiski iga kord ületama endas kerge ebakindluse, kui astun üle võõra kodu läve, võtan istet pere elutoas ja hakkan neid usutlema isiklikel teemadel. Kahtlustan, et sama tõrke peavad ületama ka lahked küllakutsujad ise. Õnneks sulatab pisike Hermine kohe kõigi kohmetuse, hüüdes mulle tervituseks rõõmsalt, veel kerge titeaktsendiga: “Tüdruk! Tädi!” Ta sätib end suure elutoalaua äärde toolile, tihedalt minu kõrvale istuma ning toksib mind oma väikse jalaga laua alt rõõmsalt ja julgustavalt. Maria vuristab kööginurgas kohvimasinaga ja Hermine teatab tähtsalt enda ette lauale osutades: “Miinele ka!” Koos Hendriku espressoga ilmub lauale tüdruku babyccino ehk pisike tass mõnusat piimavahtu.
“Kuule, kuu-lee...” korrutab Hermine küsimusi oodates, samal ajal kui Maria koogi lauale paneb. Väiksed lapsed on ühes sarnased: nad on siirad ja avatud. Ka siis, kui nad põlvnevad pisut aukartustki äratavast suguvõsast nagu Hermine. Hambaarstist pereema Maria vanemad ja vend on arstid ning isa, Hendrik Toompere juunior, teadagi, kolmandat põlve näitleja. “Emme istub ka!” annab Hermine emale leebelt korralduse laua äärde tulla. Hermine otsustab olla sündmuste keskpunktis suure laua taga.
Avatud ja heatahtlik
Draamateatris lavale tulnud “Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika” käsitleb võõraviha. Viimase lavastusega pälvis Hendrik Eesti teatri lavastaja aastaauhinna ja eraldi veel kolleegipreemia lavastajatöö eest.
Kas see teema puudutab teda kuidagi isiklikult?
“Ikka puudutab, meid kõiki puudutab! Üks põhiline küsimus, mis neis lavastustes kerkib, ongi see, kas meil on õigust suhtuda võõrastesse halvasti ja kas keegi saab end teisest paremaks pidada?” küsib Hendrik tuliselt. “Tegelikult soovivad ju kõik elada inimväärselt ja tahaksin siiralt uskuda headuse võimalikkusse. Arvan, et kõik võõrad, kes tulevad, pole tingimata halvad. Pimesi inimeste kastidesse ladumine on mulle vastumeelne.”
“Sina istud nüüd oma tooli!” ütleb Maria Herminele koogitükki ette sättides ja teise käega kõrget lastetooli laua juurde nihutades. “Ee-ei,” kiljatab tüdrukuke dramaatiliselt. Ema otsustavus lööb hetkeks kõikuma, Hermine tõmbab samal ajal kärmelt koogitaldriku endale lähemale ja sätib end mugavamalt suurel toolil edasi istuma. “Hea küll...” taandub ema. Ilmselt tuttav situatsioon igale väikelapse vanemale. Ühelt poolt tahaks end vanemana kehtestada, teisalt mängid pidevalt peas mõttega: on see üldise rahu huvides hetkel kõige olulisem probleem, kui nüüd natuke järele anda?