Õpetaja: põhikooli lõpuklasside õpilaste suutmatus end kirjalikult väljendada tekitab muret

Inimesed on omavahel kirjalikke sõnumeid vahetanud aastatuhandeid, kuid nüüd hakkab kirjutamise kaunis kunst unarusse vajuma. Ometi on enda mõtete selgelt kirja panemine oskus, mis ei aita mitte ainult kaasa meie suhetele teiste inimestega, vaid edendab nii meie vaimset kui ka füüsilist tervist. Seetõttu on kirjutamine midagi, mida me võiksime igapäevaselt praktiseerida ning õpetada oma lapsi sama tegema.

Igapäevaelus vahetame küll palju tekstsõnumeid, kuid nendest enamiku sisu on muutunud minimaalseks, piirdudes kirjavahemärke ignoreerivate ühesõnaliste lausete ja lühenditega. Ning kui palju lihtsam on kellegi sõnumile südant lisada ja loota, et teine inimene meie poolehoiust aru saab, selmet talle lihtsalt kirjutada: „Sa oled naljakas ja tore ning meeldid mulle. Kas tahaksid midagi koos ette võtta?“

Õpetajana teeb mind väga murelikuks õpilaste kirjalik eneseväljendus. Küsimus ei ole ju ainult mõne komakese puudumises või vaeses sõnavaras, vaid tekstides, kus lause lõpp ei lähe kokku lause algusega ning lõigu sõnum on vaid vaevu hoomatav. Ühest küljest on asjas süüdi