Ema: laps ütleb, et ma ei armasta teda ja ta tahab uut perekonda. Mina ei kannata aga seda uste paukumist ja trampimist enam välja

„Veel pool aastat tagasi oli mu 11-aastane tütar maailma suurim kaisukaru, kes vajas ja pakkus palju hellust, aitas koduste toimetustega, oli igas mõttes eeskujulik ja rahulik laps. Nüüd ei möödu päevagi, mil ta vihaselt ringi ei trambiks, asju ei loobiks või ei karjuks, et keegi teda ei armasta ja ta tahab uut ema,“ alustab kahe tütre ema nõutult oma lugejakirja.

„Talle ei sobi mitte miski, kõik viib ta pisarateni, asjad lendavad, uksed pauguvad ja kommunikatsioon on nullilähedane. Näide: ühel õhtul tormas ta vihaselt elutuppa, sest avastas, et tema laual olnud värvipliiatsid olid laual nii-öelda „vales kohas“. Väiksem õde vabandas öeldes, et oli neid laenanud, aga kohe tagasi pannud. Sellele järgnes suur draama ja vihaselt trepist üles marssimine. Kaks tundi hiljem tuli ja virutas ta vihaselt mu ette paberilipiku, kus oli kirjas, et ta ei kavatse enam kunagi rääkida, keegi ei armasta teda ja see on ta elu halvim päev.

Terve pere kõnnib justkui munakoorte peal, sest on selline tunne, et tütar