Olen oma abikaasaga koos olnud juba väga palju aastaid, nii et vist ei tohiks enam selliste asjade üle imestada, aga siiski ajab närvi, kui mina pean olema see üks ja ainus mõistusega täiskasvanu, kes suudab meeles pidada sünnipäevi, laste kooliasju, mis kuupäevaks on ostetud teatripiletid ja mida poest vaja on.

Ükskõik, kui mitu korda ma üle ei räägiks, on jutt härral järgmise viie minuti jooksul meelest läinud ja ma pean uuesti vastama küsimustele nagu „mis kell homme suure lapse trenn on?“ Ee, kallis, me rääkisime sellest 15 minutit tagasi ja leppisime kokku, et sina viid ta kella viieks ja mina toon kell seitse tagasi. Ja nii on olnud viimased kolm aastat täpselt samamoodi. Kui ma pahaseks saan, et pean sama teksti uuesti kordama, vaatab mees kurjalt otsa: „Mida sa näägutad?!“ Aa, mina näägutan, okei...