Õpetaja: telefonid on laste üle võimust võtnud. End telefoniga lõbustama harjunud laps jääb ilma selleta jänni ja tunneb igavust

Ma julgen arvata, et tänapäeval käib pea igas lastega kodus pidev ekraaniaja piiramise võitlus. Õnneks räägitakse nutiseadmete kahjulikust mõjust laste arengule üha enam ja vanemad on hakanud mõistma piirangute vajalikkust. Mõistmine ei taga aga eri põhjustel alati edu, olgu siis tegemist sellega, et kooliealised lapsed püüavad meid murda väidetega sellest, et teistel lastel lubatakse piiramatult ekraani taga olla, või siis asjaoluga, et vanemad peavad lastele asendustegevusi otsima hakkama.

Mäletan hästi mõneteist aasta tagust aega, kui esimesed nutitelefonid õpilaste taskusse jõudma hakkasid. Töötasin siis ühes tuntud Tallinna koolis ja hakkasin märkama, et osa laste endi välja mõeldud jutud või joonistatud pildid sisaldasid üksnes sigu ja linde. Ise ei teadnud ma siis veel nutitelefonidest midagi ega olnud „Vihaste lindude“ mängu kunagi näinud. Püüdsin teha enda poolt kõik, et ärgitada nende laste loovust teiste omaga samale tasemele, et nad mõtleksid välja enda tegelasi ja lugusid, kuid enamjaolt olid minu pingutused viljatud.

Aastate jooksul olen tööl näinud, kuidas telefonid lapsed justkui üle võtavad – õpilased istuvad vahetundides nagu kanad õrrel koridoris pinkidel või isegi seina ääres ja mängivad, telefonid pihus.

Laps, kes on harjunud, et seade teda pidevalt lõbustab, võib seda käest pannes iseendaga jänni jääda ja igavust kurtma hakata.

Siinkohal tahangi lihtsalt jagada ideid, mida lapsed võiksid nii üksi kui ka koos vanematega ekraanivaba aja sisustamiseks teha. Eriti palju tuleb meil sisustada algkooliealiste laste aega, sest neil on aastas kokku umbes neli kuud koolivaheaega, lisaks veel tavalised nädalavahetused. On hea, kui meil on neil aegadel varrukast võtta toredaid iseseisvaid tegevusi, mille juurde lapsi suunata.