12 sammu rahuloleva rinnalapseni

Rinnaga toitmine on tõesti lastele ainuõige, aga kuidas teha seda nii, et ei tekiks segadusi ning kõigil oleks süda rahul ja kõht täis? Võtame läbi kõik tähtsad punktid alates lapse sünnist.

1. Pärast sündi hoia last nahk-naha kontaktis vähemalt tunni. Nii innustad teda rinda otsima ja haarama. Et külm ei hakkaks, tõmba lihtsalt tekk või soe rätik endale ja titale peale, riideid pole tarvis.

2. Ternespiima on küll vähe, kuid need mõnedki tilgad on lapsele esimestel elupäevadel väga väärtuslikud, sisaldades vajalikke kaitsekehi ja toitaineid. Ja mitte ainult nende pärast: ternespiimatilku hankides saab laps harjutada imemist, see omakorda annab rinnale signaali tööle hakata ja rinda tuleb piim.

3. Anna rinda nii tihti, kui laps küsib. Esimesel elukuul võib ta küsida väga sageli ja see on normaalne, kuna ta alles õpib piima kätte saama. Alguse kaalulangus kuni 10% sünnikaalust on samuti normaalne ning sellega tekkiv füsioloogiline näljatunne kindlustab veelgi, et laps otsiks, haaraks ja imeks rinda.

4. Anna rinda nii kaua, kuni laps soovib. Ainult tema teab, millal tal kõht täis saab. Kui beebi söömine kestab sinu või pere teiste laste jaoks liiga kaua, kuhja enda ja beebi ümber vanemad õed-vennad ja/või head raamatud. Ja isa ka. Kus on öeldud, et te kõik ei võiks oma päevast rääkida või nädalavahetuse plaane teha suures voodis beebi söötmise ajal!

5. Kui laps eelistab rinnaga tegelemisele magamist, tuleb teda virgutada. Masseeri beebi selga, jalataldu ning peopesasid, ja kui sellest pole kasu, siis mähkmevahetus ikka aitab. Unekotist last tuleb äratada söömiseks vähemalt kaheksal korral ööpäevas, silitada, masseerida, süles hoida ja kanda. Nahk-naha kontakt emaga ergutab teda toidust huvituma. Lutipudel piimaseguga mõjub aga risti vastupidiselt.

6. Laps sai kõhu täis, kui laseb ise rinnast lahti ja on pärast sööki rahulolev (no kuni krooksud segama hakkavad). Toidu kogused eri söögikordadel võivad olla erinevad just nagu täiskasvanutelgi. Ei söö sina kuus korda päevas suppi, praadi ja magustoitu, ning ei söö ka laps.
7. Üks kindel märk sellest, et laps saab piisavalt süüa, on kaaluiive. Esimesel kuuel elukuul peaks laps juurde võtma keskmiselt vähemalt 500 g, aga soovitatavalt 600–800 g kuus. “Keskmiselt” tähendab, et kui eelmisel kuul kosus pärija 800 g ja sel kuul 400 g, pole vaja muretseda, sest keskmine on 600 g.

8. Kella ja grammide asemel jälgi igapäevaselt siiski tühja kõhu tunnuseid. Näljane laps hakkab suuga otsimisliigutusi tegema, keelt välja ajama ja limpsima, sõrmi ja muud ettejuhtuvat imema. Nutt on alles hiline tühja kõhu tunnus, enne seda võiks laps rinnale jõuda.

9. Ei maksa karta piima vähesust või halba maitset, kui 3–4kuune laps ei püsi rinnal, vaid keerab toidule selja ja vahib tapeeti. Ta just õppis tapeedi poole keeramise selgeks, seda tuleb üha korrata, sest see on lihtsalt nii põnev! Et sellist seiklejat kõhu täis söömiseni rahulikult rinnale saada, võib juhtuda, et pead toast likvideerima kõik huvitavad asjad. Tapeet jäta siiski seina, aga pane kinni teler ja arvuti, ära krabista ajakirjaga ning kui tarvis, tee tuba üldse pimedaks. Kui see esimene appi-kui-huvitav-kõik-on!-etapp mööda saab, õpib laps, et tapeet või need põnevad tekivoldid on olemas ka siis, kui ta söömise lõpetab, ning toitmised kulgevad jälle rahulikumas õhkkonnas.

10. Piima koguse kohta ei maksa järeldusi teha ka sellest, kui rinnad tunduvad 3–4 kuud pärast sünnitust “tühjad” – rind pole paak, vaid tehas, mis polegi mõeldud olema pidevalt pungil täis. Lihtsalt esimestel kuudel toimus ületoodang (rinnad ju ei tea, kui palju laps süüa tahab), nüüd on kogused parajaks timmitud. Lisaks on laps kasvanud ja sööbki korraga rohkem. Kui tal lasta seda teha, oskab piimakombinaat koguseid vastavalt tellimusele suurendada.

Tihti antakse aga selles vanuses lapsele osa toitu pudelist, tavaliselt aluseta hirmust, et piim on otsa lõppenud või laps ei saa rinnal kõhtu täis. Sel juhul pole piimanäärmetel aimugi, et vahepeal toimus imemine ja toitu telliti juurde, ning piima nappus on hoopis pudeliga toitmise tulemus, mitte põhjus. Nii et kui tundub, et laps on näljane varasemast sagedamini, pakugi rinda tihemini – see on ainus asi, mis suurendab rinnapiima kogust.

11. Ära suhtu kergekäeliselt luttidesse ja lutipudelitesse. Imemisvajadus tagab lapse huvi rinna vastu ning selle rahuldamine muul moel võib seda tähtsat huvi vähendada. Kui hädaolukorras tulebki lapsele anda toitu mujalt kui rinnast, kasuta pigem lusikat või väikest topsikest. Hästi sobib paksust klaasist pits. Pane selle alumine serv lapse alahuulele nii, et huul jääb klaasi serva alla rulli, ning kalluta vedelikku suuni – veendud ise, et laps imeb ülahuulega ja joob väikeste lonksude haaval üle tassi serva.

12. Lapsele piisab ainult rinnapiimast nii toiduks kui ka joogiks esimesel kuuel elukuul. Edaspidi jätka rinnaga toitmist, kuid anna lisaks tasapisi ka tahket toitu ja vett. Rinnaga toitmist tuleks jätkata kuni lapse aastaseks saamiseni, aga soovitatavalt ka teisel ja kolmandal eluaastal.

Kui endal enesekindlus kõikuma lööb, võta ühendust imetamisnõustajaga. Nende kontaktid leiad veebilehelt www.siet.ee.

Nõustaja aitas kaksikud piimasegult rinnale
Sille Madelin (26), 1 a 3 k vanuste kaksikute ema:

Sünnitasin kaksikud keisrilõike abil. Esimesel päeval sain nad ainult korraks rinnale, kuna tundsin end nõrgana. Õhtul anti neile kunstpiima, ja nii ka järgnevatel päevadel, kuna lapsed olid pisikesed, ei jaksanud imeda ja ämmaemandad olid lahked kogu aeg piima juurde tooma. Kolmandal päeval sattus minu juurde üks tuttav, kes oli haiglas praktikal. Tema imestus oli suur, et ma pole lapsi rinnale saanud.

Kohe organiseeris ta minu juurde imetamisnõustaja, kes õpetas mind ise piima välja lüpsma, et lapsed saaksid ka väärtuslikku ternespiima. Üritasin siis lastele kunstpiima kõrvale ka enda piima anda. Proovisin neid ka rinnale saada, aga see oli üsna tulutu ja kõigi nutuga lõppev üritus.
Meie viiendal ja viimasel haiglapäeval sattus aga tööle ämmaemand, kes keeldus kaksikutele süstla kaudu piima andmast. Läbi nutu ja viha proovisime imetamist ning panime koos kinni aja imetamisnõustaja juurde. Koju läksin teadmisega, et pean lapsi rinnale panema nii sageli kui võimalik, isegi kui nad midagi kätte ei saa. Suure hirmuga andsime ikka lisapiima ka ja püüdsime nädalavahetuse ilma abita üle elada. Muretsesime koju ka kaalu, et laste kaaluiibel silma peal hoida.

Juba esimesel visiidil nõustaja juurde teadsin, et olen õiges kohas. Meeldiv naisterahvas oli minu looga juba tuttav, rääkis rahulikult, tema toon polnud süüdistav. Õppisime erinevaid imetamisasendeid, vaatasime, kui palju lapsed rinnast piima kätte saavad, ja panime koos paika plaani, kui palju lastele lisapiima anda. Igal järgmisel visiidil kahandasime lisapiima kogust ja lapsed said aina enam rinnapiimast kõhu täis. Poisil läks asi kergemini, tüdruk oli nõrgem ja seetõttu oli tal ka raskem imemist omandada. Harjutamine teeb aga meistriks.

Lutipudelit minu lapsed näinud ei ole, söötsime algul süstalde abil ja hiljem neelasid nad lisapiima väiksest topsist. See tundus ja nägi välja üsna hirmus, aga toime need pisikesed tulid. Umbes kuu aja ja nelja visiidiga sain mõlemad lapsed rinnale, lisatoitu nad enam ei vajanud.

Andsin rinda 10 kuud, siis lihtsalt piima enam ei jätkunud ja lõpetasin vaikselt. Nüüd juba aasta ja kolme kuu vanused marakratid on peaaegu täitsa terved olnud. Arvan, et tegin väga õige otsuse, ja panen naistele südamele, et nad ei kardaks abi küsida. Ida-Tallinna Keskhaigla imetamisnõustajad on imelised, aitäh neile kõige eest!