1. Beebile oma häll. Emal on lihtne imikut öösiti toita ja talle lähedust pakkuda, kui laps on uneajal ema lähedal. Siiski võiks beebi algusest peale magada ema aseme kõrval oma hällis või allalastud võrega võrevoodis. Kui tutvustada talle mõtet oma voodist mõned kuud või lausa aasta hiljem, võib see temas sügavat stressi tekitada. Pärast öist toitmist ja krooksutamist võiks asetada imiku tagasi hälli. Põnn on tõenäoliselt söömise käigus suikunud ega pane kerget tõstmist tähelegi. Last, kes on algusest peale harjunud uinuma oma voodis, on hiljem kergem lepitada ka oma toas magamisega.

2. Õpeta uinumist. Üksi uinumine on oskus, mida peab õppima. Kui imik uinub rinda imedes või lutti lutsutades, tahab ta neid tegevusi teha iga kord, kui öösel virgub. Aastane laps ei pruugi ärgata enam näljast, aga ta vajab uinumiseks ikkagi toitu, kui ta on nii harjunud. Jäta lapsel imikust saati viimase söögiaja ja uinumise vahele väike paus, mis sobib krooksutamiseks ja kallistamiseks. Jõuline krooks on ka öösel hea une kindlustamiseks väärtuslik.

3. Uinumiseks rutiin. Sea magamaminekuks sisse kindel rutiin. Tähtis on, et juba imik teaks, et igaõhtused tegevused lõpevad voodis. Uinumiseelseks rutiiniks sobib hästi vanniskäik, mis võtab imiku võhmale, siis vii ta oma voodisse või suurem laps isegi oma tuppa. Kui beebi jääb ööunne ema süles teleka ees, tõstab ta tõenäoliselt häda­kisa, kui ärkab öösel ning avastab, et viibib kohas, kus ta ei uinunud.

4.Musid ja kallid. Päeva viimase söögi võiks imik saada voodi juures magamistoas, kus tuled põlevad. Seejärel võiks talle rääkida unejuttu (mis tita puhul võib olla igal õhtul sama) ning pärast musisid ja kallisid peaks ta minema oma voodisse und ootama. Aastane laps enam muidugi magamistoas ei söö.

5.Palju turvatunnet. Laps, kes pole harjunud oma voodis magama, võib esimestel kordadel protestida. Jää tema juurde magamistuppa ning lohuta teda. Ära suru teda jõuga voodisse, aga iga paari minuti järel soovita hellalt pikali heita. Võid kasutada igal õhtul üht ja sama lauset, mis on teie uinumislause, või isegi lühikese riimi valmis treida.

6. Tõmbu tagasi. Sedamööda, kuidas protestiv laps voodis rahuneb, vähenda temaga kontakti, et ta saaks tasapisi unemaale triivida, aga ära kiirusta toast väljuma. Harjutusõhtutel jää tema juurde, kuni ta uinub, et ta teaks, et oled lähedal ja voodi on tur­valine paik.

7.Loobu öisest söötmisest. Lapsed, kes on vanemad kui kuus kuud, saavad tahket toitu ning joovad piimasegu, ei ärka öösiti enam nälja pärast. Rinnapiima saavate laste puhul see väide nii ühene pole, sest nende päevast toidukogust on keeruline jälgida. Kui sa oled kindel, et laps ei ärganud nälja tõttu, võiksid lasta tal endal uuesti uinuda. Korda sama uinumisriimi, mis õhtulgi. Võid ta sülle võtta ja teda lohutada. Kui ta on rahunenud, pane ta jälle oma voodisse.

8. Oma tuppa magama. Kui olete beebile oma voodis magamise triki selgeks õpetanud, võiks sobivas vanuses proovida ka oma toas magamist. Vii ta pärast õhturutiini eraldi tuppa sängi, musita-kallista, ütle igaõhtune riim ning lahku toast. Kui ta hakkab nutma, käi teda lohutamas, kuid jäta ta magama siiski oma voodisse.

9. Jää endale kindlaks. Kui laps on imikueast peale harjunud eraldi voodiga, sujub oma tuppa kolimine kergemalt. Kui tegu on beebi jaoks ootamatu elumuutusega – kolimisega ema kõrvalt otse eraldi tuppa –, võib ta olla rutiini muutusest häiritud. Uut elu tutvustades hellita last ja näita igapidi, et armastad teda, kuid jää endale kindlaks.

Ilma unekoolita

Gerly Lehtmets, Lenna Lydia (1) ema Tartust:

Vahetult pärast sünnitust ei saanud ma hästi istuda ega liikuda, mistõttu kujunes tavaks, et abikaasa tõstis lapse söögiaega­deks minu kõrvale voodisse. Nii tekkis harjumus, et laps jäi ööseks meie vahele magama. Päevased uinakud on Lenna teinud ikka oma voodis, kuigi algul (ja see algus kestis mitu kuud) pidi ta kindlasti uinu­ma kellegi käte vahel. Kui pisipiiga juba pudelit saama hakkas, tõstsime ta pudeliga võrevoodisse, kus ta peagi suikus.

Nüüdseks on laps läinud kolmelt päevaselt uinakult üle ühele pikemale ja jääb õhtul kella 8-9 paiku oma voodis kenasti magama, kuid viimasel ajal on tal tekkinud komme kesköö paiku nutuga ärgata. Seda nuttu ei rahusta miski peale kaissuvõtmise. Ei oskagi arvata, on see ealine iseärasus, lähedusvajadus või mõni halb unenägu.

Spetsiaalset unekooli pole me lapsele teinud. Mul ei ole (veel) olnud südant kuulata, kuidas ta karjub, nii oleme alla andnud ning öösel lapsega toas tema uinumiseni ringi kõndinud või ta kaissu võtnud. Kui see kaissutahtmise periood iseenesest ei möödu, siis ilmselt hakkame sellega tegelema, kuid hetkel naudime lapse kaisutamist veel sama palju kui tema.

Neli last, neli eri varianti

Liivi Sidron, Joosepi (5), Karli (3,5), Mihkli (1,5) ja Tuuli (1 k) ema Kadrinast:

Esimest ja teist last oodates oli mul igasuguseid teooriaid, kuidas elukorraldus, sealhulgas öine magamine, olema hakkab. Praktikas tuli välja, et minu otsustada suurt midagi polnudki, kõik olenes olukorrast ja
lastest.

Esimene laps magas üle aasta öösiti minu kõrval (lõunauinakud tegi oma voodis). Püüdsin teda küll paar korda võrevoodisse ööunne panna, aga ei õnnestunud. Mulle tegelikult meeldis last kaisus hoida, see oli vähim, mida kooliku- ja hambavaludes imikule pakkuda sain, samuti oli endal sedasi kerge öösiti rinda anda. Kui öise söötmise lõpetasin ja soovisin, et laps oma voodisse koliks, osutus harjutamine aga raskeks. Kulus pea aasta, kuni poiss hakkas terve öö oma voodis magama.

Sellegipoolest tahtsin teist last kaisus hoida, aga tema magas kõrval üsna rahutult. Poiss oli neljakuune, kui tõstsin ta keset kurnavat ööd võrevoodisse, et las vähkreb seal. Uskumatul kombel magas ta edasi hoopis rahulikumalt. Kui unustasin lapse mõnikord pärast söötmist kaissu, siis ta siples ja ägises seni, kuni sai võrevoodisse.

Kolmanda lapsega, olles olnud 3,5 aastat magamata, hindasin ööund kõrgelt. Niisiis hakkas tema kohe pärast sündi oma voodis magama. Mõnikord, kui ma ei viitsinud teda pärast toitmist võrevoodisse tõsta või tal tulid hambad suure valuga, jäi ta kaissu, aga üldiselt lapsel endal ei olnud vahet, kus ta magas.

Neljas laps tegi juba esimesel elupäeval lärmi, kui ta ööune ajal hälli tõstsin. Päeval magab hällis rahulikult, aga õhtul seal enam ei uinu. Ilmselt meeldib talle kaisus rohkem ja las siis nii olla. Mulle pole oluline, kus laps magab, peaasi, et magab.