Annaks rinda, aga piima pole!

Õed Reelika Rüütli (34) ja Marika Konrad (36) teavad hästi, kuidas suhtutakse emasse, kes annab lapsele kunsttoitu. “Tundsin ennast kurjategijana. Nii kui kodust nina välja pistsin, hakkasid küsimused pihta,” räägib Audru Keskkoolis huvijuhina töötav Reelika.

“Issand, sa annad nii väiksele asendajat! Miks sa last rinnale ei pane? Kas sa imetamisnõustaja juures käisid? Joo teed, mis tekitab piima!” öeldi talle haletseval või taunival toonil. Eriti hullult materdati emasid netifoorumites, kus anonüümsed “käod” nimetasid piimaasendajaid lausa tervist kahjustavateks. “Huvitav, et neid üldse müüa tohib,” muigab Reelika. “Kui aga ütlesin, et arst soovitas minna üle kunsttoidule, vastati, et arstid ei tea midagi. Usku­matu!” lisab Tartumaal müügijuhi ametit pidav Marika. Kummalgi naisel pole õnnestunud imetada oma kahte last. Sama probleem oli ka nende emal Evil ja vanaemal Elfriedel.

Vanaisa kinkis beebile lehma

Vanavanemad on rääkinud, et väike Evi rippus kahekuuselt pidevalt rinna otsas ja nuttis. Tüdruku vana­isa kinkis perele lehma ja ütles: “Äkki on lapsel kõht tühi?” Nii kasvaski Evi üles rammusa lehmapiima peal.

Enda kolme last toitis Evi rinnast vaid kaks kuud. Piima küll oli, kuid laste kaka muutus rohekaks. Arsti soovitusel läks ta üle rinnapiimaasendajale ja probleem kadus. Marika sai oma esimese lapse 12 aastat tagasi keisrilõike abil. Naisel kulus operatsioonist kosumiseks mitu päeva ja väike Karolin sõi sel ajal pudelitoitu.

Kui ema võttis tita rinnale, ei tahtnud laps kuidagi imeda. Marika lüpsis algul piima välja, kuid paari nädala pärast loobus beebit imema utsitamast. “Kui oleksin saanud imetamisnõustajalt abi, oleks see võib-olla õnnestunud,” arutleb ta praegu.

Müüdimurdmine ebaõnnestus

Kümme kuud tagasi sünnitas Marika teise tütre Merida ja otsustas hakata müüdimurdjaks. Ta jõi kohe piima tekitavat teed ja arutles: “Mis mõttes pole meie suguvõsa naistel piima?! Esimese lapsega ei saanud ma hakkama, teisele lapsele annan raudselt rinda! Rinnapiim on ju nii oluline.”
Marika ostis endale kiiktooli ja kujutas ette, kuidas ta seal õndsalt titat imetab.

Kuna Merida kaal langes juba haiglas rohkem kui 10%, käis ema last kaks korda nädalas arsti juures kaalumas. Merida imes hästi, kuid kaalus võttis juurde väga vähe.
Kui tüdruk oli kolm nädalat vana ja polnud veel sünnikaalu täis saanud, küsis arst emalt: “Kas tahate, et teie laps kasvaks, või tahate talle, nui neljaks, rinnapiima anda?” Marika ahastas: “Tahan, et ta hakkaks juba kasvama!”

Kontroll-imemine arsti juures näitas, et laps sõi vajaliku koguse, kuid ilmselt oli piim lahja. Kui Marika pani piima pudelisse, koorekihti sellele ei tekkinud. “Nojah, eks lehmadel on ka erineva rasvasisaldusega piim,” kommenteeris arst. Marika hakkas titale andma rinnapiimaasendajat ja tütar kosus kenasti. Rinnapiima sõi tüdruk natuke üle kuu, siis läks ta täielikult üle kunsttoidule.

Piima oli imevähe

Reelika sünnitas Madleeni kolm aastat tagasi. Kuna lapse kaal langes liiga palju, oli ema temaga nädala jagu haiglas. “Mulle öeldi, et pange aga laps rinnale. Panin ja tütar imes, aga kaalus juurde ei võtnud. Ei osanud enam midagi teha, lihtsalt nutsin,” räägib Reelika. Lõpuks lõid arstid käega: “Paistab, et teil ei tule rinnast midagi.”

Neli kuud tagasi sündis Robert ja Reelika oli seekord targem. Kui tita kaal hakkas järsult langema, ta ei pissinud ega kakanud kaks päeva, vaid nuttis palju, nõudis ema kunsttoitu. “Toitke rinnaga, ei tohi olla sellise suhtumisega,” pahandati temaga. “Aga saage aru, olen selle kõik juba korra läbi elanud,” jäi Reelika endale kindlaks.

Ta andis titale pudelipiima ja lüpsis välja ka rinnapiima, et näha, palju seda on. Mõlemast rinnast tuli kokku 5 ml. “Paistab, et teie kuulute selle kahe protsendi hulka, kellel on piima liiga vähe,” möönis lastearst.

“Ma ju tahaksin last imetada, aga mida teha? Üritasin algul jätkata, et poiss saaks need tilgad kätte,” räägib Reelika. Kahe nädala pärast loobus ta ka selle vähese andmisest.

Suhtumine teeb haiget

Nii Reelika kui ka Marika on kogenud, et ühiskond avaldab imetamise osas emadele väga suurt, võib-olla isegi ülepaisutatud survet. Kui Marika läks kolmekuuse Meridaga taastusraviarsti juurde, kes pidi kontrollima, ega lapsel ole lihaspingeid, küsis arst hoopis kõigepealt: “Kas laps rinda saab?” Kui kuulis, et ei saa, hakkas ta tõrelema ja saatis ema imetamisnõustaja juurde.

“Olin nagu puuga pähe löödud. Olin käinud mitme arsti juures ja leppinud sellega, et laps on kunst­toidul, nüüd aga hakati mulle loengut pidama.” Järgmisel visiidil teatas Marika samale arstile, et ta ei käinud nõustaja juures, sest see teema on ammendatud.

Ka mujal ringi liikudes on tavaline, et vaadatakse kaastundliku pilguga, kui nähakse lutipudelit, ja hakatakse soovitusi jagama, kuidas piima saada. “Aga kui ma olen juba kõik läbi proovinud? Vahel on küll tunne, et parem on inimesi vältida. Olen niigi õnnetu ja kõik veel targutavad. Mida see vaene ema peab tegema, kui tal ei ole võimalik rinda anda?” küsib Marika.

Reelika ütleb, et esimese lapsega võttis ta eba­õnnestumist rohkem südamesse. Teise lapse puhul on ta juba karastunud ega tee märkustest välja. “Perearst ütles mulle kohe, et kui laps ei saa rinnapiima, hakkab ta tihti haige olema. Robert pole rohkem põdenud kui mõni tema eakaaslane, keda tunneme. Mõni rinna­piimal laps on palju tõbisem kui meie oma. Kurb, et noori emasid nii väga hirmutatakse,” märgib naine.

Vahel võib jääda koguni mulje, et kui laps rinda ei saa, siis temast inimest ei kasva. “Täitsa inimene kasvab,” osutab Marika 12aastasele Karolinile. “Normaalne ja loominguline laps,” silitab Reelika 3aastase Madleeni pead.

Ja lõpetuseks: eks on kunsttoidu andmisel ka omad plussid. Ema teab täpselt, palju laps on söönud, ja kui tita vahepeal karjub, siis mõistab, et ta ei tee seda nälja pärast. Hea on ka see, et naine saab süüa, mida soovib, ja võib juua hommikul ergutuseks kohvi, kui on lapse pärast öösel vähe maganud.

“Tegelikult vajavad need emad, kes ei imeta, samuti toetust. Meil on samamoodi unetuid öid, samad mured laste täpikeste ja gaasivaludega. Milleks meid veel halvustada ja materdada? Oleme hoolivad ja armastavad emad oma lastele, olenemata sellest, kas ja kui palju meie lapsed rinnapiima said,” ütleb Reelika.

Kui palju peaks tita kosuma?

• Eestis peetakse normaalseks ­kaaluiibeks esimestel kuudel 600–800 g kuus.
• Esimese kuu kaalu tuleks arvestada kõige väiksemast teadaolevast kaalust, mitte sünnikaalust. Esimeste päevade kaalulangus kuni 10% on lapse normaalne kohanemisreaktsioon. Õige arvestusega saab välistada vigu hinnangu andmisel lapse kaaluiibele.
• Edaspidi peab lapse kasv vastama kasvukõverale oma kasvukori­doris ja ta võib juurde võtta normaalselt, kuid teistest väga erinevalt (500–1500 g kuus). Seepärast ei ole õige võrrelda oma last teiste samavanuste beebidega.
Allikas: Ada Vahtrik

Ema vajab abi, mitte hurjutamist

Ada Vahtrik, Ida-Tallinna Keskhaigla imetamise nõustamise juht

3–5protsendil naistest võib esineda raskusi lapse toitmisel rinnapiimaga. Pärilikkust ei ole rinnapiima vähesuse põhjusena kirjanduses eriti välja toodud. Piima kvaliteedil pole toitmis­raskustes rolli. Rinnapiim on alati just sellise koostisega, nagu antud vanu­ses laps vajab. Rinnapiima rasvasus on küll väga muutlik ja sõltub sellest, kui intensiivne on imetamine. Mida sagedamini laps imeb, seda suurem on piima rasvasisaldus. Ema toidust rinnapiima rasvasus ei sõltu.

Tuleb eristada tegelikku ja näilist rinnapiima vähesust ning arvestada alati sellega, et rinda tuleb selline kogus piima, kui palju laps oma imemisega tekitab. Kui laps imeb esimesel kuul alla kaheksa korra ööpäevas, ei ärka söömiseks ja jääb rinnal ruttu unelema, siis ei “telli” ta endale rinnast ise piisavalt piima ning kaaluiive võib jääda väheseks mitte rinnapiima tegeliku vähesuse, vaid lapse ebaefektiivse imemise tõttu. Seepärast on väär vähese kaaluiibe korral kohe pudelist kunstlikke piimasegusid anda.

Kui ilmneb lapse lisatoitmise vajadus, peaks soovitama sagedast rinna lüpsmist lisaks imetamisele, et piima juurde tekiks. Nii saab kaaluprobleemide korral anda lapsele rinna­piima lisatoiduks, kuni imetamise intensiivsus tõuseb ning laps hakkab juba ise oma kõhtu täis saama ja kenasti juurde võtma.

Õppimiseks võib kuluda nädalaid

Kui tekib tunne, et rinnapiima on vähe, on enamik probleeme lahendatavad lapse imetamisega seotud tehniliste küsimuste ülevaatamisega. Näiteks: kas imetamisvõte on õige? Kas imetamine on emale valus? Kuidas on laps rinnal? Kui pikalt ja sageli toimuvad söötmised?

Alati peab arvestama ka lapsega: kas ta jaksab ja oskab korralikult rinnast imeda? Üha sagedamini jõuavad tänapäeval nõustamisele lapsed, kes vajavad algul imema õppimiseks mitu nädalat ja alles siis on valmis ise hästi rinnast sööma. Kui ema ei heitu esimeste imemisprobleemide ilmnedes ja küsib kiiresti nõu, saab tavaliselt esimese kuu lõpuks lapse rinnale.

Ei saa ka öelda, et emad pingutaks vähe. Paraku on abi kvaliteet erinev, mis tekitab segadust.
Kindlasti pole negatiivse suhtumisega võimalik kedagi aida­ta. Loodan, et oleme täna kõik hoolivamad ja tähelepanelikumad kui eile. Tähtis on meeles pidada, et imetamise algus on väga õrn ja tundlik protsess. Kõik naised vajavad lähedaste tuge ja probleemide korral spetsialistide abi, et ellu viia oma loomulikku võimet toota lapsele piisavas koguses rinnapiima.