Ära arenda mind, ma arenen ise

Emmi Pikleri kasvatusteooria põhimoto kõlab nii: “Andke mulle aega ja ruumi!” Olles jälginud aastaid laste arengut, jõudis Pikler järeldusele, et juba vastsündinul on võimed ja oskused, et olla meiega võrdne isiksus. Beebit tuleb respekteerida.

Pikleri pedagoogika toetub kolmele alusele: iseseisev liikumise areng, mäng ja vahetu kontakt last hooldades (s.t mähkimisel, vannitamisel, söötmisel). Tihtipeale toimuvad need kõige igapäevasemad pidevalt korduvad asjatoimetused automaatselt, ruttu ja ilma erilise kontaktita. Emmi Pikler soovitab just neid hetki kasutada selleks, et tekitada ja kogeda lapsega erilist sidet.
Kui ema ja laps on hoolduse ajal teineteisega tihedas kontaktis, täidab see mõlema “tassi”. Edasi saab beebi keskenduda rahulikult maailma avastamisele. Ta ei vaja sealjuures pidevalt ema tähelepanu ja lähedal olemist.

Juba imikule on tähtis vaba liikumisruum. Mida aeg edasi, seda olulisemaks see muutub. Kui lasta lapsel areneda omas rütmis, anda talle liikumisvabadus, siis tunneb ta enda liigutamisest ja arendamisest rohkem naudingut. Teda ei ole vaja suunata, sundida, meelitada. Ei ole vaja ette näidata, kuidas on õige: kuidas peaks roomama, kuidas kõristit käes hoidma.
Ei ole vaja panna last istuma, kui ta seda veel ise ei tee. Pole vaja sundida teda roomama ja panna kõhuli, kui ta ise seda ei taha; tõsta teda püsti ja viia kätest hoituna jalutama, kui ta pole veel esimesi samme teinud.

Igal lapsel on isiklik huvi areneda. Kui anda talle vabadus neid etappe ise läbida, teeb ta seda vaimustusega ja keskendudes. Ta leiab sellest rahuldust ning kasvab kompetentseks ja enesekindlaks isiksuseks.

“Oluline on, et laps saaks võimalikult palju asju ise avastada. Kui me talle pidevalt abiks oleme, röövime talt just selle, mis on ta vaimseks arenguks nii oluline. Laps, kes oma katsetuste tulemusel midagi saavutab, omandab hoopis teistsugused teadmised kui see, kellele valmis lahendus ette pakutakse,” kirjutab Pikler oma raamatus “Friedliche Babys – zufriedene Mütter” (“Rahulikud beebid – rahulolevad emad”).

Miks imikud nutavad?

Kui vaadata fotosid Emmi Pikleri raamatutes, siis vaatavad meile vastu rahulikud, õnnelikud imikud-lapsed. Emmi Pikler ise kirjeldab pilte järgmiselt: “Ma tunnen neid lapsi isiklikult väga hästi. Nende päevad mööduvad üsna sarnaselt – hommikul nad ärkavad, liigutavad ennast vaikselt või lalisevad, räägivad, laulavad, mängivad omaette. Üldiselt nutavad nad harva. Ehk vaid siis, kui miski neile haiget teeb või nad millestki puudust tunnevad.”

Kui saabub hommik, tervitavad lapsed naeratusega oma ema või isa, kes nende voodi juur­de astub. Hommikust söövad nad hea isuga ja jäävad rahumeelseks, kui neid uuesti omaette jäetakse. Nad jutustavad, vaatavad enda ümber ringi, siputavad ja mängivad edasi.

Niimoodi veedavad nad enamiku päevast. Kui nad väsivad, jäävad nad magama, ilma et keegi peaks selle nimel vaeva nägema.
Kuidas siis ikkagi on nii, et suur hulk imikuid käitub teisiti? Paljud beebid ärkavad hommikul nutuga ja nutavad tihti ka päeval. Nad ei anna oma hoidjatele minutitki vaba hingamisruumi, vaid nutavad niikaua, kuni keegi nad sülle võtab või nendega muudmoodi tegeleb. Nad vajavad pidevalt tähelepanu, ise aga ei ole suutelised millelegi pikemalt keskenduma. Nad on rahutud, närvilised. Üksi olles ei oska nad endaga midagi peale hakata!

Pikler küsib: “Kas ma äkki valisin enda töödeks just eriti rahulikud lapsed välja?” ja vastab: “Ei. Iga laps oleks rahulik, kui teda teistsuguseks ei kasvatataks. Ükski laps ei sünni närvilisena selles mõttes, nagu seda täiskasvanute kohta öeldakse. Kui imikute soove respekteeritaks, siis oleks iga terve laps rahulik ja rõõmus.”

Kas ta juba käia oskab?

Kas sellist olukorda on raske saavutada?
Üldsegi mitte. Kõigepealt peaks ema silmas pidama, et laps ei ole mänguasi. Imik pole siin ilmas selleks, et vanemaid, vanavanemaid, õdesid-vendi, sugulasi ja tuttavaid lõbustada. Lasta ennast hommikust õhtuni ringi tassida, kõdistada, tantsitada jne. Lapsel peavad olema raudsed närvid, et mitte vastata kõigele sellele nutu, rahutuse ja närvilisusega. Kuidas küll tunneks ennast täiskasvanu, kui ta kuude ja aastate kaupa peaks tsirkusemaneežis elama? Kus publik pidevalt ainult temaga tegeleks ja teda imetleks?

Samuti peaks ema meeles pidama, et tema laps pole pideva mõõduvõtmise objekt. “Mida su laps juba oskab?” küsivad vanemad üksteiselt. “Kas ta oskab istuda, seista, kõndida?” Kui tihti sunnivad vanemad oma lapsi sööma, kuna teine laps on natuke raskem. Või istuma. Või korratakse talle tüdimuseni sõnu ette, sest teine laps oskab juba rääkida.

Emmi Pikler kirjutab: “Vaene laps! Mida kõike peab ta võimalikult vara oskama? Ja milleks? Keda kahjustab see, kui laps ei oska teatud asju “õigeks ajaks” teha?” Kes meist mäletab, millal me istuma hakkasime, või millal potil käima? Samas, kui laps peab alati harjutama midagi, milleks ta veel küps pole, võib see kogu ta tulevasele elule ebasoodsat mõju avaldada.
Pikler tunneb kaasa lastele, keda pidevalt tagant utsitatakse. “Mul on kahju beebidest. Kogemuse puudumise või sobimatute teadmiste tõttu segavad vanemad, ise parimat soovides, tihti oma beebide arengut. Mul on nendest veelgi rohkem kahju, kuna just esimesed aastad loovad põhja, millele kogu edasine areng on üles ehitatud.”

Muidugi oleks vale väita, et me õige kasvatusega suudame lapsi täiuslikeks olenditeks muuta. Täpselt samamoodi ei lähe iga valesti kasvatatud laps metsa. Mõistliku kasvatusega suudame aga saavutada, et iga laps arendab ennast oma võimete piires nii hästi kui võimalik.
Kuidas neid ideid aga ellu viia?

Praktilised nõuanded

Hoia last selili. Kui laps sünnib, on talle kõige õigem seliliasend, selles asendis on hea maailma uurida ja ennast lõdvestada. Seepärast asetame vastsündinu alati selili. Ka sülle võttes hoiame teda pikali ja toetame pead.

Kui lapse asendit pidevalt muuta, tõsta teda püsti ja kõhuli, peab ta pidevalt nägema suurt vaeva, et kohaneda. Kokkuvõttes on ta segaduses. Niisiis, me ei muuda lapse asendit enne, kui ta selleks ise aktiivselt soovi avaldab. Muidugi, pärast söömist tõstame ta õla najale, et “krooks” välja tuleks, ja riidesse pannes keerame kõhuli, kui on vaja pluusi kinni panna, kuid seda ettevaatlikult ja aeglaselt.

Kui kanda imikut püstiasendis, näoga nii-öelda sõidusuunas, saab ta meeletult palju infot. Muidugi on laps sel hetkel vait (pahviks löödud), ent hiljem, kui ta pikali panna, hakkab ta üldjuhul nutma. Vanemad leiavad siis tavaliselt, et beebile meeldib ringi vaadata.

Vanemad üritavad teda üha uue infotulvaga maha rahustada, sealjuures last tegelikult veelgi rohkem endast välja viies. Siia alla käib ka pidev helidega stimuleerimine, nagu lärmakates kohtades koos beebiga ajaveetmine jne.

Mõne aja pärast harjub laps kogu selle virvarriga ning alistub... Lõpuks hakkab see talle isegi meeldima. Kuid siis on ta tavaliselt juba eas, mil vanemad eeldavad, et nüüd peaks ta endaga ise hakkama saama. Laps aga ei oska enam omaette olla. Ta vajab pidevalt vanemate tähelepanu ja tegelemist.

Seega oleks hea, kui last ümbritseks 3–4kuuseks saamiseni vaikne rahulik keskkond ning tal oleks kindel päevakava. See aitab tal õppida maailmas orienteeruma. Hiljem on tal nõnda lihtsam kohaneda infotulvaga, mis nagunii temani jõuab.

KES ON EMMI PIKLER?

Dr Emmi Pikler sündis 1902. aastal Viinis ungari-austria perekonnas. Erialase hariduse sai ta Viinis, hiljem töötas lastearstina Budapestis. Aastail 1946–1979 oli Emmi Pikler Budapesti riikliku metodoloogilise väikelastekodu juhataja. See asutus on tuntud ka kui Loczy väikelastekodu. Seal viis ta ellu oma ideed laste kasvatamisest. Tänaseks on Loczy üle maailma tuntud.

Emmi Pikleri kasvatusmeetodid on populaarsed mitmetes Euroopa riikides, ennekõike Ungaris, kus ta oma ideid kõige rohkem rakendas. Ka Saksamaal ja Austrias on loodud spetsiaalsed Pikleri ühingud, mis toetavad Budapestis asuva Loczy väikelastekodu tööd ning tegelevad Emmi Pikleri ideede levitamise ja elluviimisega. Samuti on Pikler tuntud Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias. Piklerit teatakse ka Ameerika Ühendriikides, kus töötavad vastavad instituudid RIE-Resoursces for Infant Educarers nime all.

Emmi Pikler on paljude imiku ja väikelapse kasvatus-, hooldus- ja arengualaste publikatsioonide autor. Tal on ka mitmeid mõttekaaslasi: Magda Gerber, Jesper Juul, Elfride Hengs­tenberg, Aletha J. Solter, Thomas Gordon, Maria Mon­tessori, Anna Tardos (Emmi Pikleri tütar) ja veel paljud teised.
Emmi Pikler oli kolme lapse ema. Ta suri 1984. aastal.