Beebi ekraaniga silmitsi

Eesti väikelaste kohta on üsna keeruline pakkuda, kui palju aega nad iga päev telekiirguses veedavad. Mujal maailmas tehtud uurimused toovad aga välja, et alla kaheaastased lapsed veedavad televiisori seltsis keskmiselt 80 minutit ning 2–3aastased 127 minutit, seejuures jälgivad nad vaid neid saateid, mis vanemad on neile spetsiaalselt valinud. Televiisor kui tegevuste taust tuleb nendele arvudele veel juurde liita.

Kõige levinum arvamus on, et kahe esimese eluaasta vältel võiks televiisor lapse elust pigem puududa. Nimetatud seisukohaga tulid 1999. aastal välja Ameerika lastearstid, kes tundsid muret eelkõige selle pärast, et televiisori vaatamine kipub asendama lapsele palju kasulikumaid ja arendavamaid tegevusi, muu hulgas ka lapse ja vanema omavahelisi kontakte ja suhtlemist.

Etteruttavalt võib öelda, et uusimad uurimused kipuvad seda seisukohta endiselt toetama. Käesoleva artikli andmed pärinevad aastail 2008–2011 avaldatud uusimatest teadusuurimustest.
Ehkki beebitelevisiooni ja DVDsid reklaamitakse sageli välja kui haridusliku sisuga ning lapse aju arengule kasulikke vahendeid, mis võimaldavad õpetada juba imikutele ja väikelastele tähti ja numbreid, on beebivideote tegelik mõju uurijate sõnul siiani üsna ebaselge ning pigem hoiatav kui soosiv. Ikka on üsna vähe tõendeid selle kohta, et lapsed vanuses 2,5–3 aastat televiisorist midagi õpivad ja seal nähtut mõistavad. Esimesed kolm eluaastat on lapse arengus aga kriitilise tähtsusega ning nende jätmine juhuse ja moevoolude hooleks ei oleks mitte mingil juhul õige.

Beebivideod ja beebitelevisioon

Ameerikas on beebivideod (Baby Ein­stein, Brainy Baby, Baby Mozart, Baby-First TV ja Baby Genius) ja beebitelevisioon juba pikka aega ülipopulaarsed. Vanematele on suur surve, et last tuleb arendada ning on loomulik, et nad soovivad anda järeltulijale eluks võimalikult hea stardipositsiooni. Kõlavate nimedega beebivideod ahvatlevad vanemaid neid agaralt kasutama, kuid siiani näitavad uurimused pigem seda, et videote kasutegur laste arendamisel on vähene ning ilma täiskasvanu osaluseta peaaegu olematu.

Beebivideod näevad enamasti välja sellised, et ekraanil näidatakse objekti ja nimetatakse seda. Eesmärgiks on, et laps õpiks sel moel uusi sõnu ja esemete nimetusi. Beebivideote sagedane probleem laste vaimse arengu eripäradest tulenevate asjaolude kõrval on aga see, et valitud objektid on enamasti mänguasjad ja näevad välja nagu karikatuursed joonistused. Mida rohkem aga ekraanipilt erineb tegelikkusest ja lapse senistest kogemustest, seda väiksem on võimalus, et laps sellest õpib.

Suurt osa imikutele suunatud ekraanimeediast iseloomustavad sagedased stseenide, tegelaste või objektide vahetused koos paljude auditiivsete (heliefektid, taustamuusika, pealerääkimised) ja visuaalselt silmapaistvate tunnustega (värvid, pildid loomadest ja esemetest) ning suhteliselt lihtne või tuttav taust (valge taust, kodune tuba). Samuti objektid või tegevused, mis on temaatiliselt või tüübilt seotud (nt esemed majapidamises, loomad jms) koos vähese või täielikult puuduva jutustusega.

Alla 18kuused lapsed ei saa ekraa­nilt nähtust samamoodi aru nagu vane­mad lapsed või täiskasvanud, seetõttu ei suuda nad sealt ka piisavalt õppida. Eelkõige ei pruugi nad tähelepanu pöörata dialoogile ega oska siduda järjestikuseid monteeritud kaadreid.

Lapse igapäevakogemused tavapärases füüsilises keskkonnas toimuvad loomulikus situatsioonis, päris ellu kuuluvate asjadega ja reaalsetes olukordades. Populaarsed beebivideod näitavad aga sageli stseene, mis eiravad reaalsuses toimivaid füüsikaseadusi. Näiteks kujutatakse beebivideotes objekte sageli hõljumas või lendamas, mida need päris elus teha ei saaks. Seega on juba ainuüksi tegelikkusest jutustav pilt vildakas.

Laps õpib suheldes

Imikud ja väikelapsed õpivad ümbritseva kohta uut kõige paremini siis, kui nad on oma meeltega vahetult asjadega kontaktis. Et midagi õppida, tuleb neil sündmuste kulgemist näha ja kogeda, esemetega tegutseda, liikuda, teiste inimestega koos olla ja suhelda. Laps kasutab õppides kõiki oma meeli. Esemest täieliku pildi saamiseks ei piisa selle visuaalsest kujutisest ja häälest.
Ekraanipilt annab aga infot ainult eseme kuju ja hääle, mitte suuruse, raskuse, tekstuuri, lõhna, maitse jms kohta. Seega tekitab ekraan asjadest üsna ühekülgse pildi ega paku lapsele piisavalt ainest ja paindlikkust mõtlemiseks, sest mõtlemise aluseks olevad mõisted kujunevad välja poolikult, toetudes vaid mõnele üksikule, ekraani kaudu hoomatavale omadusele.

Kogemused on vajalikud ka selleks, et õppida ise tegutsema. Esemetega tegutsedes õpivad lapsed selgeks selle, kuidas lahendada lihtsamaid probleeme ja kasutada esemeid ümbritsevaga toimetulekuks. Ekraani kaudu selliseid toimetulekuoskusi õppida ei saa.

Ekraan ise on asi

Ekraan ühes seal näidatavate videotega on ka sümbolistlik. Ekraan ise on üks last ümbritsevatest asjadest ja ühtlasi ka informatsiooni vahendaja. Suur hulk uurimusi näitavad, et imikud ja väikelapsed ei suuda sümbolitest aru saada ega neid kasutada. Näiteks ei saa nad aru piltide (fotod, maalid, joonis­tused) sümbolilisest olemusest ega mõista olulisi erinevusi pildi ja selle tähenduse vahel. Pilt on eseme sümbolistlik kujutis, mitte asi ise. Näiteks üheksakuused ja nooremad püüavad piltidel ja ka ekraanidel kujutatud objekte tundma õppida samamoodi oma kätega, neid katsudes, hõõrudes, patsutades ja püüdes neid isegi maast üles tõsta, ehkki tegu on vaid eseme kujutisega paberil või ekraanil.

Teise eluaasta keskpaigaks hakka­vad lapsed piltidest ümbritsetud keskkonnas­ mõistma nende põhilist olemust ning seda, kuidas pildid erinevad päris asjadest ning kuidas inimesed pilte kasutavad. Väikelapsed ei saa niisiis aru, et kujutis ekraanil, isegi siis, kui see on päris asjaga väga sarnane, ei ole tõeline ega käegakatsutav.

19. elukuul sellised reaktsioonid video suhtes kaovad ning lapsed hakkavad ekraanil näidatavate objektide kätega uurimise asemel neile osundama ja neist rääkima. Laps on jõudnud videopiltide mõistmisel küpsemale tasemele. See omakorda näitab, et laps hakkab jõudma küpsuseni, kus ta võiks hakata ekraanilt midagi uut õppima. Läheb veel mitu aastat, enne kui ta hakkab selgelt mõistma piltide ja tegelikkuse vahelisi seoseid. Võib aga öelda, et enne koolieelsesse ikka jõudmist ei saa lapsed televisiooni sümboolsest olemusest päris täpselt siiski aru.

Sõnad jäävad meelde

Ekraanimeedia mõjutab väikelaste keelelist arengut. Mõju olemus ja intensiivsus sõltuvad mitmest asjaolust. Esiteks toetab imikute ja väikelaste päris elu kogemustega sarnanev ekraanimeedia õppimist ja keelelist arengut paremini (nt lihtne lugu, tegevused ja esemed, mis lastele on päris elus tuttavad jms). Õppimiseks on vaja, et ajus oleks juba olemas mingisugune eelnev informatsioon, mille külge uus teadmine kinnitada. Neid olemasolevaid teadmisi ja kogemusi saab laps päris keskkonnast, mitte ekraanilt.

Teiseks aitavad imikut ja väikelast õppida ekraanil nähtavad kordused. Kolmandaks kiirendab ekraanilt keele õppimist täiskasvanu suunamine ja kommenteerimine täpselt samal moel, nagu päris elus aitab keele omandamisele kaasa suhtlemine.
Uute sõnade õppimisel on väikelapsed edukad siis, kui seda saab teha rohkem ühistes tegevustes täiskasvanuga ning vähem ekraani vahendusel. Näiteks alla 22kuuste väikelastega tehtud uurimus näitas, et lapsed ei suuda tuvastada päris elus eset, mida tähistav sõna õpiti teleprogrammi vahendusel. Kaheaastased ja vanemad lapsed suudavad televiisorist mingil määral sõnavara omandada, kuid paremini õpivad nad uusi sõnu siiski pigem elukogemustest kui sarnaste situatsioonidega videotest.

Lapse arusaam telemaailmast

Uurijad on täheldanud, et kaheaastaselt saavad lapsed televisioonist aru nii, et telemaailm asub nende arvates justkui televiisori sees. Ühes katses 3–4aastastega näidati las­tele ekraanil kaussi popkorniga ning neilt küsiti, kas maisiterad kukuksid kausist välja, kui televiisor ümber keerata. Nelja-aastased lapsed said aru, et pildid ekraanil esindavad päris objekte, samal ajal kui kolmeaastased ei suutnud vahet teha ekraanipildil ja päris asjadel ning kinnitasid, et popkorn ­kukuks sel juhul kausist välja.

3.–4. eluaastal hakkavad lapsed aru saama, et telemaailm ei saa neid otseselt mõjutada ja ekraanil olevad tegelased ei saa astuda ekraanilt nende tuppa.

Ekraan ja väikelapse tähelepanu

Üks enim huvipakkuv, kuid siiani vähe uuritud valdkond väikese lapse ja ekraanimeedia seostes on see, kuidas mõjutab televisioon väikeste laste tähelepanuvõimet. Uurimused selles osas, kas kiire stseenide ja kaadrite vahetus häirib laste võimet keskenduda, on siiani vastuoluliste tulemustega.

Küll aga on piisavalt veenvaid uuri­mistulemusi, mis näitavad, et varane kokkupuude sisult vägivaldse, mitteharidusliku ja ainult meelelahutusliku televisiooniga on seotud hilisema tähelepanupuudulikkusega. Negatiivseid seoseid näitab selline meedia­sisu ka vaimse arengu ja akadeemilise edasijõudmisega tulevikus. Hariduslik televisioon niisuguseid seoseid ei näita.

Seega on väga oluline, milliste saadetega lapsed imiku ja väikelapse­eas ekraani vahendusel silmitsi on. Täiskasvanutele mõeldud ekraanisisu ei mõju lastele mitte mingil moel arendavalt.
Sellegipoolest on suurema osa uuri­mistööde käigus jõutud tõdemuseni, et telemeedia võib mõjutada tähele­panuvõimet eriti juhul, kui tegu on alla kaheaastaste lastega ning televiisor mängib täiskasvanutele suunatud saateid ja filme.

Mida sellest järeldada

On väga vähe tõenäoline, et vahetevahel koos lapsega harivate beebivideote vaatamine võiks olla talle halb. Inimlapsed on väga vastupidavad, mis tähendab, et negatiivne mõju avaldub pigem siis, kui beebivideote mängimapanek muutub peres tavapäraseks lapse hoidmise viisiks. Eriti kurb on see, kui lapsevanem kas teadmatusest või eneseõigustusest arvab, et video arendab mingil moel last ka ilma täiskasvanu juuresolekuta.

Kõige kindlam ja uuringutega enim kinnitust saanud tõsiasi on see, et imikud ja väikelapsed õpivad oluliselt paremini teiste inimestega vahetult kontak­tis olles ja päris asjadega tegutsedes ning oluliselt vähem (kui üldse) videoid vaadates. Teadlased on veendunud, et selle fundamentaalse fakti muutumist pole põhjust oodata isegi juhul, kui peaks hakatama tootma praegusest kõrgema tasemega beebivideoid.

Imiku- ­ja väikelapseeas nõuab õppimine aega, ­kogemusi ning tegutsemist päris inimeste, asjade ja sündmustega. Kuna täiskasvanu füüsiline juuresolek on ka ekraani kasutades siiski arengu võtme­tegur, on mõistlik veeta ühist aega pigem päris maailma vahetult tundma õppides kui telerit vaadates. Inimfaktor on väikese lapse õpetamise juures hädavajalik. Ilma piisavate elukogemusteta ei aita ka ekraan lapsel õppida ja areneda.