Juba viimastel ootuskuudel tajub laps emakas temani jõudvat valgust. See on ettevalmistus sünnijärgseks eluks. Vastsündinu silmad on valgusele tundlikud ning seetõttu võiks tuba, kus laps sünnib, olla võimaluse korral mahedamalt valgustatud. Nii saab laps avada silmad, tundmata ebamugavust eredast valgusest, millega ta kunagi pole kokku puutunud. Vastsündinu näeb selgelt umbes 20–30 cm kaugusele. Selline on ka ema ja lapse silmade vahemaa, kui beebi on süles või imeb rinda. Laps harjub juba esimestest eluhetkedest emaga silmsidet looma ning viib seni tundmatu näo kokku juba emakas omaseks saanud häälega.
Vastsündinud lapse silmad on peaaegu alati sinist või tumesinist värvi. Alles paar nädalat pärast sündi omandavad silmad värvuse, mis jääb kogu eluks.
Kuulmine
Lapse üsasisest elu saadavad mitmesugused hääled. Nii näiteks jõuab katkematu helina temani ema südame rütmiline töö. Pärast sündi ja veel palju hiljem mõjub lapsele rahustavalt, kui ta ema või isa rinnal olles südamelööke kuuleb. Alates 27.–28. rasedusnädalast kuuleb laps väliskeskkonnast temani jõudvaid helisid. Ema, isa ja õdede-vendade hääled on seega lapsele ammu enne sündi tuttavaks saanud. On teada, et beebi eelistab inimese hääli teistele helidele. Kõige enam eelistab ta kuulda oma ema häält ning peagi võib märgata, et laps reageerib ema häälele tundlikumalt kui teiste pereliikmete häältele.
Emakas oli lapse kuulmiselund kaitstud nii keskkõrvas oleva vedeliku kui ka lootevete, emaka ja ema kõhukatete poolt. Sünni järel selline kaitse kaob. Sünnitustoas peaks olema võimalikult vaikne, et ema ja laps saaksid omavahelise sideme luua. Ka sünnitusjärgsetel nädalatel tuleks püüda vältida valjusid helisid beebi juuresolekul.
Puudutused
Vastsündinud lapse nahk on ligi viis korda õhem kui täiskasvanul. See on õrn ning tundlik puudutustele, rõhumisele (vajutusele) ja temperatuurimuutustele.
Ümbritse laps kindlalt ja tugevalt oma kätega – see pakub talle samasugust kaitset, nagu ta sai emakas olles emakaseintelt. Silita samal ajal ühe käega õrnalt lapse selga suunaga alt üles. See aitab väljutada lima ja lootevett, mis on sünnituse käigus lapse hingamisteedesse sattunud. Lapsele meeldib, kui teda silitatakse, tema kehaasendit muudetakse ja temaga rahulikus tempos toimetatakse.
Lõhnatundlikkus
Vastsündinu haistmismeel on nii hästi arenenud, et ta ei tunne oma ema ära mitte ainult hääle, vaid ka lõhna järgi. Ebameeldiv lõhn kutsub lapse näol esile krimpsus grimassi, meeldiva lõhna peale väljendab aga nägu rahulolu.
Lõhnatundlikkus suureneb lapseootuse ajal ka emadel ning sünnitusjärgsel ajalgi on haistmismeel tavapärasest tundlikum.
Maitsetundlikkus
Viimastel kuudel enne sündi tunneb laps maitset. Esimesed maitseelamused saab ta lootevee vahendusel. Maitsetest eelistavad beebid ilmselgelt magusat. Hapu, kibeda või mõru meki peale ilmub lapse näole ebameeldivust peegeldav grimass või reageerib ta koguni nutuga.
Esimesed elupäevad
Nii raseduse ajal kui ka sünnitusteid läbides valmistub laps iseseisvaks eluks uues keskkonnas. Looduse poolt on nii seatud, et sünnituse käigus suureneb lapse keha toodetavate stressihormoonide hulk, et aidata tal uue keskkonnaga kohaneda. Stressihormoonid toetavad last iseseisva hingamise alustamisel, aitavad reguleerida organite verevarustust ja suurendada organismi vastupanu. Samuti on leitud, et osalt tänu stressihormoonidele on laps sünnijärgselt ärkvel ja aktiivne, olles valmis vanematega suhtlema ning imemisega alustama. Keisrilõike puhul on lapsel stressihormoonide toodang madalam.
Kuna lapse koljuluud on veel pehmed ning nendevahelised õmblused pole veel kinni kasvanud, siis saab pea sobituda kitsa sünnituskanaliga. Seetõttu võib vastsündinu pea olla pisut piklik, kukla suunas välja venitatud, nina veidi lame ja viltune ning silmalaud turses. Nii mõnigi isa on küsinud, kas tema väike tütar jääbki selliseks. Need tillukesed iluvead kaovad iseenesest paari päevaga.
Vastsündinu nahk on sinakas või erkroosa ja sageli ka lootevõidega kaetud. Lootevõie kaitses üsasiseselt lapse nahka lootevee söövitava toime eest. Lootevõiet on rohkem neil lastel, kes tulevad ilmale enne sünnituse tähtaega, ning võib üldse puududa, kui laps on sündinud ülekantuna. Hõõru lootevõie lapse naha sisse, see kaitseb tema nahka.
Kui silitad last, võid tunda, et ta nahk on kaetud justkui pehme karvaga. See on lootevill ning need karvad tulevad ära esimeste elunädalate jooksul. Lootevilla on rohkem enneaegselt sündinud lastel.
Paar päeva pärast sündi võivad lapse nahale tekkida väikesed punased lööbed ja vistrikud. See nähtus on tingitud organismi kohanemisest ning kaob ravita.
Vahetult pärast sündi hingab laps 40–60 korda minutis ning tema hingamine on üsna pinnapealne ja ebaühtlane. Paarikümne minuti pärast muutub see sügavamaks ja korrapärasemaks. Kuna nina limaskestad on tursunud, võib laps hingata kahinaga. Samuti võib ta aevastada, nii reageerib beebi lõhnadele ja keskkonnast sissehingatavatele ärritajatele (tolmukübemed, riietest eralduvad ebemed jne). Abi võib olla sellest, kui tilgutada lapse ninna mõni tilk rinnapiima.
Magades ja rahulolekus on laps looteasendis, nii nagu ta seda oli ka emakas. Kuna emakas oli ruumi vähe, olid lapse käedjalad vastu keha surutud. Käed on painutatud ja sõrmed rusikas. Kui püüda lapse kätt või jalga õrnalt kehast eemale tõsta või sirutada, tõmbab laps selle kohe endisesse asendisse tagasi.
Vahetult pärast sündi hinnatakse lapse seisundit, et kindlaks teha, kas ta vajab kohanemisel abi. Hinne pannakse lapse 1. ja 5. sünnijärgsel eluminutil ja kui seisund seda nõuab, siis ka 10. või 15. minutil pärast sündi. Last hinnatakse Apgari hindega selle hindamissüsteemi looja Virginia Apgari järgi. Hinnatakse lapse südamelöögisagedust, hingamist, naha värvi, lihastoonust ja vastust ärritusele väärtuses 0–2 palli. Kui lapse seisund on rahuldav, saab ta hindeks 7–10 palli. Kui hinne on madalam, vajab ta arstide abi.
Tavaliselt tehakse esimene läbivaatus paari tunni jooksul pärast lapse sündi. Selle vaatluse käigus last ka kaalutakse, mõõdetakse pikkus ning pea ja rinna ümbermõõt. Kui lapse seisund seda nõuab, vaadatakse laps läbi kohe sünni järel.
Esimest korda peaks laps pissima esimesel sünnijärgsel elupäeval. Uriini hulk hakkab suurenema, kui emal suureneb rinnapiima hulk ja laps hakkab rohkem sööma. Esiroe ehk mekoonium eritub 48 tunni jooksul pärast lapse sündi. See on rohekat või mustjat värvi ja sitke. Kui beebi hakkab rinnast üha enam piima imema, muutub kaka kollaseks ja sõmeramaks.
Tütarlastel võib erituda suguelunditest valkjat või roosakat sekreeti ning poistel võivad olla munandikotid turses. Samuti võivad tursuda nii poiste kui ka tütarlaste rinnanäärmed ja erituda pisut vedelikku. Need nähud on seotud emalt lapsele kaasa antud hormoonidega ning mingisugust ravi ei vaja.
Laps võib esimese kolme elupäeva jooksul alla võtta kuni 10% sünnikaalust. Kaal taastub paari päevaga. Aastaselt kaalub laps umbes kolm korda nii palju kui sünnihetkel. Palu, et sulle näidatakse kõike, mis seondub lapsehooldusega (kuidas last süles hoida, kuidas teha nabahooldust, milline näeb välja nahahooldus jne), ning aidatakse imetamisel, et tunneksid ennast kindlamalt. Väike inimene näib nii habras ja abitu ning vastutus tema eest hoolitsemisel tundub tohutu. See võib tekitada ebakindlust ja panna muretsema, kuid tasapisi harjub nii ema kui ka isa last hellalt, kuid kindlalt hoidma.
Allikas: "Minu 9 kuud", Kristiina Uriko
