Beebi räägib sõnadeta

Kes meist ei sooviks, et lapsest kasvab korraliku ja selge jutuga inimene, kes tunneb keeli ja kirjutab vigadeta. Nendele oskustele paneme aluse me ise, titaga esimesel eluaastal suheldes.
Tallinna Kullatera lasteaias ja keskuses Tasapisitasakaal töötav logopeed Annika Suurküla kinnitab, et lapsega rääkimine ja laulmine on kõne väljakujunemiseks hädavajalik ning et kõige rohkem mõjutab lapse kõnet see inimene, kes on talle beebieas emotsionaalselt tähtis.

Esimesel eluaastal ajab tita küll palju „juttu“, kuid tavaliselt me seda päris tõsiseks rääkimiseks ei pea. Millal aga lapse kõne õigu­poolest kujunema hakkab?
„Esimest eluaastat nimeta­takse kõne-eelse suhtlemise faasiks. Viimasel ajal on aga hakatud rääkima ka sellest, et tegelikult algab kõne areng juba emaüsas. Alates 24. rasedusnädalast kuuleb loode väljastpoolt emakat temani jõudvaid helisid ning näiteks need laulud, mida ema laulis raseduse ajal, võib laps pärast sündi ära tunda.

Vastsündinud on teadlikud keskkonna helidest, nad kuulevad neile suunatud kõnet ja hakkavad näiteks nutma ootamatu või ebameeldiva heli peale. Oma ema ja isa hääle tunneb laps ära juba esimesel elupäeval.“

Häälikutest sõnadeni

Millised etapid teeb lapse kõne läbi enne esimest sünnipäeva? Kuidas kodus tema kõne edenemist toetada?

„Juba vastsündinul hakkab arenema koogamisoskus. Koogamine on mittetahtlike häälikute kujunemine, mis on kõneliigutuste tekke aluseks. Koogamine jõuab n-ö haripunkti umbes kahe kuu vanuses.

Tähele tuleks panna, kas laps hakkab teile otsa vaatama. Teisel elukuul peaks ta juba suutma pilkkontakti saavutada, kuigi esialgu lühikest aega. Kahekuuselt suudab imik eristada mees- ja naishääli. Kolmekuuselt teeb ta vahet vihasel ja sõbralikul hääle­toonil.

Koogamisele järgneb lalin ehk silpide moodustamine ning omavahel ühendamine. Lõplikult kujuneb lalin välja umbes viiendaks elukuuks. Lalisevad kõik lapsed, ka näiteks kurdid lapsed, sest see on geneetiliselt meile kaasa antud. Lalina ilmekus ja rohkus hakkab aga sõltuma ema-isa kõne toonist. Lapsega tuleb palju suhelda: laulda temaga koos, rääkida talle asjadest. Peagi panete tähele, et ta hakkab teie kõnele reageerima liigutustega, naeratustega, koogamise ja lalisemi­sega.

Neljakuuselt hakkab laps suhtlemiseks kasutama ka näiteks kätt, st tõmbab täiskasvanu käest, juustest jne. Esinevad erinevad häälevarjundid vastavalt heale ja halvale emotsioonile.
Viiekuuselt hakkab ta reageerima oma nimele. Kuuekuuselt hakkab muutuma lalina kvaliteet, näiteks toidu nägemisel võib ta öelda „mam-mam“.

Hästi oluline on seejuures meeles pidada, et iga laps on erinev ning väikesed kõikumised etteantud arengukriteeriumites on loomulikud.“

Millal oodata esimesi „päris“ sõnu ja lauseid?

„Sõnade ilmumise ajavahemikuks loetakse 7.–12. elukuud. Esialgu võivad need olla ebaselgelt hääldatud või nn mittesõnad, mis täiskasvanutele ei tähenda midagi.
Üheaastased moodustavad juba ühesõnalauseid, mõistavad lihtsamaid korraldusi, ütlevad üksikuid sõnu.

Kõne arengu kõige aktiivsem periood on alates teisest eluaastast. Siis tulevad esimesed kahesõnalaused (alguses on nendeks lihtsalt kaks ritta pandud sõna, näiteks „issi mämm“). Kõne süsteem peaks olema välja arenenud kolmeaastasel lapsel, siis peaks laps rääkima nii, et ka võõras temast aru saab. Võivad esineda mõned häälikute asendused, näiteks l-häälik r-i asemel (long = rong).“

Mil määral mõjutab lapse kõnet­ see, kuidas ja kui palju on temaga­ beebieas suheldud?

„Mis ja miks mõjutab lapse kõne arengut ning kuidas inimene üldse rääkima hakkab, on teadlasi huvitanud juba päris ammu. Praeguseks on jõutud arusaamisele, et kuigi inimene­ sünnib koos keele õppimise­ mehhanismiga, mõjutab keele­list arengut siiski oluliselt keele­keskkond, milles laps kasvab. Kriitiline periood lapse kõne arengus on 1.–3. eluaasta. Kui sel ajal laps ei kuule kõnet, jäävad ajus formeerumata kõne eest vastutavad keskused, nn kõnekeskused. Kõne arengu aluseks on ka muude tunnetus­protsesside ning motoorika areng. Hästi oluline on lapse side täiskasvanuga, emotsionaal­ne ning usalduslik kontakt selle inimesega, kellelt ta saab kõne eeskuju ning kellega suheldes areneb ka tema enda kõne.“

Kas peaksime beebiga suhtlema nagu teise täiskasvanuga või on õige rääkida aeglasemalt, kõrgemalt, hästi hääldades (nii, nagu inimesed vaistlikult teevad). Kuidas suhtute sellesse, et titaga räägitakse pudikeelt?

„Mida väiksem laps, seda efektiivsem on üks ühele suhtlemine. Imikueas tuleb rääkida lapsega rahulikult ning sõbralikult. Laulge talle, tutvustage ümbritsevaid helisid. Kommenteerige oma tegevust, nimetage ümbritsevaid inimesi ja esemeid. Rääkige loomulikult, kasutades lihtsaid sõnu ning grammatiliselt õigeid lauseid. Pudikeeles ei peaks lapsega rääkima. See, mida inimesed beebidega rääkides vaistlikult teevad, ongi tõesti õige.“

Kas titade telesaated ja ­rääkivad arvutimängud õpetavad last õigesti rääkima?

„Kiire vastus on EI. Kõne arenguks on vaja päris inimesi ehtsate emotsioonidega. Ameerika teadlased väidavad, et passiivne telekavaatamine võib laste kõne arengule isegi kahjuks tulla, sest see vähendab aega, mil vanemad lapsega suhtlevad ning mängivad. Suhtlus ja mäng on aga lapse arengus väga olulised.“

Kodus keeled suhu

Kas logopeedina olete märganud, et lapsele kandub edasi ka vanema halb eeskuju (näiteks kõnedefektid)? Kuidas toimida, kui vanem teab, et tal on endal halb diktsioon, aga ta tahaks, et laps hakkaks ilusasti kõnelema?

„Nagu mainitud, mõjutab keelekeskkond kõne arengut väga palju. Kui vanem räägib segase diktsiooniga, võib ka laps hakata sama moodi rääkima, sest temale ongi see normiks, mida järgida. Teisalt võib olla tegu anatoomilise eripäraga (nt kõrge kitsas suulagi) või mõne lihaskonna nõrkusega, mis võib omakorda olla pärilik.
Tegelikult võtavad lapsed oma kõne eeskujuks emotsionaalselt olulise inimese kõne, selle, keda nad palju kuulevad, ka näiteks vanema õe või venna. Seega ei saa päris nii öelda, et kui vanemal on halb diktsioon, on seesama häda ka lapsel.

Kui vanem ise teab oma probleemi, peaks ta olema valvas, et piisavalt vara logopeedi poole pööduda ja miks mitte ka ise koos lapsega õiget hääldust õppida.“

Kuidas areneb tita kõne siis, kui kodused räägivad eri keeles?

„Kakskeelsus perekonnas pole halb, kuid nõuab lisapingutusi nii lapselt kui ka vanematelt. Normaalse kõnearengu korral­ kakskeelsus pigem arendab keele­teadlikkust ja ka silmaringi.
Siiski on kakskeelsete laste puhul tavaline, et kõne tuleb pisut hiljem. Üheaegselt kaht või enamat keelt omandada on lapsele intellektuaalseks lisapingeks, mis mõnel juhul võib ka kõikide keelte omandamist tõsiselt häirida.

Kakskeelne laps vajab vane­mate tähelepanu,­ toetamist ja individuaalset lähe­nemist rohkem. Kõigile lastele ei ole selline pingutus jõukohane. Kui laps käitub teisiti kui varem, tal tekivad une-, söömis- ja käitumishäired, tuleks tempot maha võtta. Kui laps on veel kolmeaastaselt jäänud peatuma ühe- või kahesõnalause etappi, siis on põhjust muutuda valvsaks ja pidada nõu logopeediga.

Mis keeles tuleks beebiga ­rääkida mitmekeelses peres?

„Nii emakeele kui ka teise­ keele arenguks on vajalik, et laps saaks seda kuulda ja kasu­tada võimalikult erinevates olukorda­des. Kui lapse kodus räägitakse­ kahte või kolme keelt, on mõistlik jälgida põhimõtet üks isik – üks keel. Näiteks ema räägib järjekindlalt eesti, isa vene ja vanaema mõnda kolmandat keelt. Vastasel juhul ei saa laps aru, millist keelt ema, isa või ­vanaema hetkel kasutab. Laps seob keele konkreetse isikuga­ ning vahetab seda vastavalt ­vestluskaaslasele.

Oluline on ka see, et täiskasvanu räägiks lapsega oma emakeeles. Ei ole hea, kui ema, kelle emakeel on näiteks eesti keel, hakkab lapsega järjekindlalt rääkima aktsendiga inglise keeles.“

Milliste probleemide korral­ ­tuleks beebi või väikelaps ­logopeedi juurde viia?

„Kui 7–8kuune laps on kõnetu (ei häälitse), võib see viidata kuulmispuudele. Samuti võiks logopeedi poole pöörduda, kui poolteiseaastane laps jäljendab hääli väga harva, ei näri üldse või närib vastumeelselt tahket toitu, kui tal esineb rohke süljevoolus või ta ei mõista lihtsaid korral­dusi nagu too, näita.
Kindlasti peaks logopeedi poole pöörduma, kui kaheaasta­ne laps kasutab vaid üksikuid sõnu, tema kõne on raskesti mõistetav ning ta ei moodusta kahesõnalisi lauseid.“

Logopeed saab aidata

Millele logopeed beebi häälitsuste juures tähelepanu pöörab?

„Ainult beebi häälitsuste järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas lapsel kujuneb mingil hetkel kõnedefekt. Pigem me jälgime, kas laps reageerib helidele, kas tal on täiskasvanuga pilkkontakt, kuidas häälitseb 7–8kuune laps, kas ta paneb asju suhu (asjade haaramise ja suhu toppimisega valmistab laps end ette esimeste­ sõnade ütlemiseks), kuidas ta sööb, sülge neelab jne.“

Kui palju on tänapäeva lastel kõneprobleeme, sealhulgas ­sünnipäraseid?

„Üldiselt on kõneprobleemid aastatega sagenenud. See võib osalt tulla sellest, et neid märgatakse rohkem, sest laste kõne arengule pööratakse aina enam tähelepanu, kuid ilmselt on süüdi ka meie kiire elutempo ja stress, mis jätavad lapsega suhtlemiseks vähem aega.

Kui suur osa probleemidest on kaasasündinud, on raske öelda. Osa neist tekib näiteks märkamatute ajukahjustuste­ tulemusel või sünnieelses arengus toimunud muutuste tõttu. Seda, kuidas või miks on lapsel ajukahjustus tekki­nud, ei pruugigi me teada saada. Oma osa võib mängida geneetika, ema vale toitumine raseduse ajal, liigne stress jne.“

Milliste haigustega kaasnevad kõnehäired ja kas neid saab ravida?

„Selliseid kaasasündinud haigusi on väga mitmeid. Lühidalt öeldes võivad kõnehäirete põhjustajaiks olla kõneelundite, neeluelundite või närvisüsteemi anatoomilised või talituslikud vead.
Anatoomiliseks põhjuseks on näiteks kinnine keelekida, mis ei lase lapsel hääldada l-i ja r-i. Normikohast hääldamist takistavad ka suulae- ja huule­lõhe. Siin tuleb kõrvaldada kõigepealt kõnehäire füüsiline põhjus ja alles siis kõneravi alustada. Tänapäeval on hääldusaparaadi füüsilised puudused kirurgiliselt kergesti korrigeeritavad.
Samuti võivad olla lapse hääldusaparaadi lihased väga nõrgad, mis tingib näiteks nn susiseva s-i. Siin on abiks spetsiaalsed harjutused, mille abil treenitakse lihased piisavalt tugevaks, et laps saaks häälikuid normikohaselt hääldada.

Psüühika ja vaimse tegevuse kõrvalekalletest tingitud kõnehäirete diagnoosimine ja korrigeerimine on keerulisem ja ravi pikaajalisem.
Osa kõnehäireid on täielikult korrigeeritavad, osa aga saab vaid leevendada või spetsiaalsete võtetega nende avaldumise alla suruda. Näiteks kogeleja jääb kogelejaks elu lõpuni, kuigi logopeedilise treeningu abil omandatud kõnetehnika ei lase võõral kõrval sellest arugi saada. Püsima jäävad ka düsgraafiku või düslektiku kirjutamise-lugemise eripärad. Pärast õppimist, harjutamist ja vilumuste omandamist on laps aga suuteline oma kõnehäirega toime tulema ja vastavaid abinõusid kasutama.“

Lapse kõne areng

0-4 kuud

Koogamine
Koogamisoskus ehk mittetahtlike­ ­häälikute kujunemine hakkab ­are­nema­ vastsündinul ja jõuab ­haripunkti umbes 2 kuu vanuselt.

2-7 kuud
Lalin
Lalin ehk silpide moodustamine ning omavahel ühendamine kujuneb lõplikult välja umbes 5. elukuuks.

7-12 kuud
Esimesed sõnad
Alguses võivad nendeks olla eba­selgelt hääldatud, nn mittesõnad, ­mis täiskasvanule­ ei tähenda midagi.
Aastaseks saanud laps mõistab lihtsamaid korraldusi, ütleb üksikuid sõnu ja kasutab ühesõnalauseid.

2 aastat
Esimesed laused
Laps kasutab 2–3sõnalisi lauseid, ütleb oma nime, mõistab keerulisi korraldusi. Lapse sõnavara suureneb väga kiiresti. Ta teab rohkem sõnu, kui kasutab.

3 aastat
Laps räägib
Kasutab 3–4sõnalisi lauseid, oskab kasutada küsisõnu, küsib, ­kasutab mitmust, teataval määral ka käände- ja pöördelõppe. Raskusi võivad valmistada 2–3 raskemat häälikut ­
(r, s, k). Ta kõne peaks olema võõrale täiskasvanule üldiselt arusaadav.