Uurisime Pere ja Kodu Facebooki-­lehel, kuidas suhtuvad naised avalikku imetamisse ja kas emadele-titadele on privaatsemaks toimetamiseks väljas loodud ka mugavaid tingimusi. Seepeale läks lahti tuline arutelu.

Suur osa emmesid pidas laste väljas toitmist täiesti normaalseks, kuid kurtis ema ja lapse tubade vähesuse üle ning mainis ka beebidega mitte­arvestamist suvistel suurüritustel. Mõned emad aga väitsid, et kodust väljaspool või mujal kui ema-lapse toas imetada ei sobigi. Polevat esteetiline! Ehkki märksa lihtsam oleks ju lahendus, kui need, kes end häirituna tunnevad, keeravad ise pilgu ära.

Avaliku imetamise vastastele võiks tuua ka sellise kujutluspildi. Kujuta ette, et on kuum suvepäev ja sul on suur janu. Sa tiirutad ja tiirutad, et leida kohta, kust juua osta. Kurk kuivab, poodi pole. Lõpuks leiad koha, aga saba on kilomeetrine. Jube paha on olla, eks? Keel jääb naks-naks kurgulakke kinni. Pisike beebi tunneb sedasama, kui ta piima ei saa!

Või sul on kõht jube tühi ja viimaks saad kätte oma lemmiktoidu. Oled valmis nautima seda mõnusas vabaõhukohvikus vaatega merele – puhub õrn suvetuul ja ninna tükivad hõrgud lõhnad. Äkki kamandatakse sind aga toiduga kitsukesse WCsse, kus valitsevad hoopis teised aroomid. Kas maitseb sama hästi?

Rohkem lastesõbralikke kohti!

Tallinlanna Bianka Marran (31), kolme lapse, Sofia Fe (7), Susanna (2 a 4 k) ja Flo(2 k) ema, leiab, et väljaspool kodu imetavad emad ei peaks ennast mingilgi moel halvasti tundma. Ta möönab, et tema pole kõõrdpilke ka eriti kohanud. Veidral kombel oli ainus kord, mil ta avaliku imetamise pärast sugeda sai, laste­polikliinikus. Bianka toitis seal koridoris last, kui üks töötaja tuli ja ta imetamisruumi kamandas.

Ema-lapse tubasid ja kohti, kus oleks mõnus imetada, võiks meil hoopis rohkem olla.

Tallinna laste­poli­kliini­kus on imetami­seks kahjuks üsna kõle ruum. “Kusjuures olukord pole muutunud selle seitsme aastaga, kui seal esimest korda oma esiklapsega käisin,” imestab Bianka. “Kuigi hea, et see üldse on.”

Bianka hinnangul on meil hubaseid imetamistube liiga vähe. Ta kiidab Lottemaa emade-laste tuba ja meenutab tänutundega üht Leedu kohvikut, kus kõrvu tervisliku toiduga leidus mõnusaid imetamisnurki ja puidust lelusid. “Selliseid laste ja vanemate kohti, kus on mõeldud nii miljöö kui ka toidu peale, võiks aga palju rohkem olla,” mõtiskleb ta.

Loomulik pilt

Biankale pole mingi probleem last avalikus kohas toita. Ta leiab ka, et julgus kulub marjaks ära juba seetõttu, et beebiema ei jääks sotsiaalsesse isolatsiooni. Et väljas oleks hõlpsam imetada, on Bianca laste titeajaks nööpideta kleidid ootele jätnud ja kannab riideid, mis hõlpsasti lahti-kinni käivad. Rahvarohkes kohas on tal enda ja lapse katmiseks kaasas sall.

“Olen last toitnud tänaval kõndides, kohvikus ja lennukis,” loetleb ta. “Ajal, mil laps on ainult rinnapiimatoidul, on elu ikka väga lihtne – pole tarvis muretseda ei toidu olemasolu, temperatuuri ega koostise pärast.”

Ka sõprade-tuttavate seltsis imetades pole Biankal ebamugavaid hetki tekkinud. “Vahel olen noorematele vallalistele meestele, kes pole ehk sellega harjunud, lihtsalt enne märku andnud, et nüüd hakkan last toitma, ärgu pangu tähele,” muigab ta.

Tajutav ühiskonna surve

Samuti pealinnas elav Nele Otto (29), 11kuuse Elen Lei ema, tõdeb, et enim olukordi, kus last peab väljaspool kodu imetama, tulebki ette suvel.

“Kuidas inimesed sellele reageerivad, pole ma jõudnud märgata, sest keskendun siis lapsele,” ütleb ta. “Tunnen end aga ikka ebalevalt – ühest küljest on see loomulik osa elust, teisalt tajun ühiskonna survet, et imetamine peaks olema midagi privaatset ja peidetut.”

Emana on Nele muidugi avaliku imetamise poolt. “See ajab vihale, kui keegi leiab, et väljas rinda anda on rõve. Kas laps peab siis ühiskonna tabude tõttu nälga jääma? Samas tean tagasihoidliku eestlasena, et ka ema ja beebi võivad vajada privaatsust. Ma ise olen leidnud kuldse kesktee – imetan last küll väljas, kuid otsin selleks mõne vaiksema nurgakese.”

Ema ja lapse toad

Nele on last imetanud pargis, rannas ja kaubandus­keskuse WCs. Viimane polnud mõistagi ­kõige meeldivam kogemus. Kui ta on välja tulnud autoga, on ta titat tihti seal söötnud. “Päris melu keskel ei õnnestu mul teda nagunii imetada, sest ta on väga uudishimulik ja hakkab siis hoopis ringi vaatama,” muigab naine.

Nele lisab, et nüüd on tal juba ka selgem pilt, kus asuvad Tallinnas ja selle ümber lapse toitmiseks parimad kohad. Viimati sai ta positiivse üllatuse osaliseks restoranis Seller. “Absoluutselt võrratu, et üks söögikoht on näinud vaeva ja sellise imetamisruumi teinud,” kiidab ta. “Ka Mothercare’i poodides on hubased ema-lapse toad. Ilusaim tuba on aga Tallinna Kaubamaja lastemaailma juures – vaat seda on tõeline nauding külastada!”

Kleidiakrobaatika

Muidugi on avalikus kohas imetamiseks tähtis seegi, et emme oleks sobivalt riides. “Käisime kord pildistamas ja olin mõtlematult selga pannud kleidi, mis imetamist just ei soosi,” ­meenutab Nele. “Õnneks sain last stuudio kõrval­ruumis toita, aga pidin tõelist akrobaatikat harrastama, et tütar niiviisi söödetud saaks, et ma kleiti päris seljast võtma ei peaks.”

“See ajab vihale, kui keegi leiab, et väljas rinda anda on rõve.”Nele

Kuidas aga imetav ema end sõprade juuresolekul tunneb? “Eks siin tuleb suur vahe sisse, kas tegu on ka beebiemadega või mitte,” seletab Nele. “Kohtudes teiste emmedega, on see kõigi jaoks nii loomulik elu osa, et imetada võib igal hetkel ja igas kohas. Samas muude tuttavatega koos olles otsin eraldi ruumi, muidu tunneksime end ilmselt kõik ebamugavalt.”

Tualetis ei imeta!

Samalaadset skeemi kasutab Maris Narrusson (31), kümnekuuse Larsi ema. Kodus, kui külla tulevad head sõbrad, imetab naine tugitoolis või diivanil, kuid diskreetselt, nii et kõigil mugav on. Ent kui väljas tuttavate seltskonnas satub kõrvale mõni mees, püüab ta eralduda.

Kuna Maris elab Noarootsis ja Tallinna tulek on suurem ettevõtmine, ei õnnestugi tal tavaliselt linnas poega toitmata läbi ajada. Esimese valikuna otsib ta siis imetamiseks-mähkimiseks mõne ema-lapse toa.

“Kui sellist pole, siis WC-kabiini poti peale ma ka imetama ei lähe! Ma ise ei soovi lõuna­einet WC-potil süüa, eriti avalikus vetsus, mis on tihti halva lõhnaga ja ebahügieeniline. Sellisel juhul lähen kohvikusse, tellin midagi meele­pärast ja annan lapsele rinda,” kirjeldab ta.

Kaitseks pilkude eest

Marisele tundub, et meil ei olda avalikuks imetamiseks veel valmis, seega püüab ta tabutsevate inimestega arvestada.

“Mul on spetsiaalne imetamissall, bambuspuuvillast ja kolmnurkne, mille all laps ei hakka higistama. Mothercare’i poest saab sellise väga mõistliku hinna eest,” annab ta teistelegi emadele diskreetsuse alal nõu.

Maris kasutab ka imetamismaikat, mille saab klõpsti kinni panna, kui laps pärast söömist pea eemale tõmbab. Ta nendib, et imetamisega kaasnev varjukülg kodust väljas ongi see, et alati tuleb läbi mõelda riietus. “Minu lemmikud on kahjuks just kleidid, mida ei saa imetamiseks hästi kohandada. Sestap ootan aega, mil võin jälle vabalt oma garderoobi valida,” naerab ta.

Ehe elu keset kaubanduskeskust

Kui kohvikutes saab tagasihoidlikult imetades päris hästi hakkama, siis kaugeltki igal pool ei möödu see ebamugavustundeta. Maris meenutab, et kui pojake oli kahekuune ja nad sõitsid pisikese praamiga Hiiumaale, oli võimatu leida kohta, kus imetada. Lõpuks läks ta pehmete pinkidega istumisossa. “Aga ikka jagus stressi, sest igal pool olid ka meesterahvad ja mulle tundus, et kõik jälgivad meid,” mäletab ta.

Maris imetleb naisi, kes igasuguse valehäbita imetavad lapsi just selles kohas ja hetkel, kui beebi märku annab, et süüa tahab. “On tore, kui nad sealjuures veel uhkust tunnevad,” kiidab ta. “Eks tunnen isegi, et imetamine on midagi erilist! Nii annavad need emad eeskuju teistelegi.”

Küllap jõutakse ühel päeval Eestiski sinnani, kus avalik imetamine ei pane kedagi pead keerama, usub Maris. “Hispaanias reisil olles nägin, kuidas naised imetasid lapsi keset kaubanduskeskust olevatel pinkidel ja mitte keegi ei vaadanud. Meil Viru keskuses see praegu veel mõeldav ei ole, kuid ehk areneb tolerantsemaks ka Eesti,” loodab ta.

MÄHKIMIS- JA IMETAMISTOAD EESTIS

Facebookist leiab vahva grupi “Mähkimis- ja imetamistoad Eestis”, mille lõi üle aasta tagasi Evelyn Valtin (32), nüüdseks aasta ja kuu vanuse poja ema. Grupi liikmed on kaardistanud üle 70 kaubanduskeskuse ja asutuse ning 40 tanklat Eestis, kus saab last imetada-mähkida. Grupist leiab kohtade nimekirja,­ fotod ruumidest ja Google Mapsi kaardi, mille järgi otsida oma eelistusele ja asukohale sobivaid ema-lapse tubasid.

Ema-lapse toad, mida emad kiidavad, asuvad:

Tallinna ja Tartu Kauba­maja lastemaailma juures
Tallinnas Mothercare’i poodides
Harjumaal restoranis Seller
Pärnu lähistel Lottemaal
Tartu uues kaubanduskeskuses Kvartal
Tartus Tasku keskuses.


AVALIKU IMETAMISE POOLT JA VASTUArvamusi Pere ja Kodu FB-küsitlusest.

Mileen: Kord käisin lastega väljas söömas ja nägin vaatepilti, mis võttis söögiisu ära. Ema oma beebi­ga oli seal ja kui beebi häält tegi, kraamis ema oma rinna pluusist välja, alles siis hakkas last turvahällist välja võtma ja teda riietama. Terve see aeg oli tal rind paljas! Kahjuks neid imetavaid emasid on palju, kelle rind näha ja kes ei tee sellest väljagi.

Anneli: Olen vist liiga vanamoeline, aga minu jaoks on imetamine väga isiklik tegevus. Ise pole seda avalikus kohas teinud ja ei tee ka.

Liis: Avalikus imetamises pole midagi halba seni, kuni naisel on rind varjatud. Inetu ja häiriv on see siis, kui keset avalikku ruumi istub emme oma beebiga ja rind on ripakil. Sa tuled kodust välja ja tead umbes, kui kaua sul linnas või kaubandus­keskuses läheb – selle­ järgi arvesta palun, kas võtad linakese kaasa või ei.

Merly: Värske ema peaks lihtsalt ajakava jälgima. Saab ka täitsa nii, et söödad enne väljaminekut beebil kõhu täis, käid tiiru linnas ära ja uuesti imetad kodus. Kui tõesti on vaja väljas süüa anda, võta toit pudeliga kaasa. Mina ei poolda pargipingil imetamist!

Kristiina: Imetamine avalikus kohas on igati normaalne, isegi ilus. Seda ei pea kindlasti tualetis tegema. Täiesti loomulik on, et ema imetab last seal, kus isegi sööb või mõnusat äraolemist naudib. Ma ei ole ka kuskil rindadega liputavat imetavat ema näinud.

Triin: Ma ei saa aru, kuidas see rind imetamisel nii hirmsasti näha on. Laps on ema süles, tihedasti tema vastas, imetamisrinnahoidja on veidi avatud, nibu on lapse suus, emal riided seljas, sall peal ja sellega veel katab lapse pead. Kõik on diskreetne. Mida õudset on kaaskodanikele näha?! Naise rinda näeb igal pool mujalgi: tänaval, ööklubis, reklaamidel jne.

Reelika: Kui mu poeg alles rinda sai, söötsin seal, kus tal kõht tühjaks läks – muidugi mitte poe kassas maksmist oodates. Alati oli kaasas selleks mõeldud sall/rätik. Võtsin istet ja lõuna algas. Vaadati küll rohkem kui niisama istuvat naist. Mina vaatasin vastu. Selle peale keeras enamik inimesi pilgu maha. Ehk said ise ka aru, et ma pole olend kosmosest.

Diana: Ma ei suutnud leida kaubandus­keskuses ema-lapse tuba ja andsin rinda pingil. Inimesed jõllitasid, väga vastik tunne tekkis... Vaadati nagu segast, et mis mõttes sa beebile siin rinda annad.

Maarja: Ma olen ka häda korral avalikult imetanud, kuid väga valvas olnud, sest ükski ema ei taha lapsele olukorda, kus mingi võõras inimene tema peale karjuma tuleb.

Lugu ilmus ajakirjas Pere ja Kodu.