Beebikoole igale maitsele
Üks pika vanemapuhkusega kaasnev boonus on võimalus koos pesamunaga beebikoolis käia. Meie beebikoolid on tihtipeale harivad nii pisikesele kui ka suurele ja valikut jagub tõesti seinast seina.
Beebikool pole kohustuslik
„Mina olen õnnelik inimene, sest hobi on andnud mulle ka täiskohaga töö. Mul on isegi naljakas seda tööks nimetada,“ ütleb kolme lapse ema Solvi Kruus (48), kes peale Pelgulinna Perekeskuse rasedate ja beebide võimlemis- ning ujumistundide juhendab ka Leigarite beebirühma. Solvi stiil on sportlik. Tema ütleb alati emadele, et olete tulnud võimlemistundi, siin saate ka ise koormust, rahvatantsus veel eriti. Ka riietus peab olema selline, et lubab higistada.
Juhendaja on vaimustuses emadest-isadest, keda ta iga päev oma tundides näeb – nad tõesti hoolivad oma lapsest, loovad talle head kasvukeskkonda, on avatud ja loovad. „Mõnda ema hoian vahel isegi tagasi, et ei pea ju päris iga päev ka käima. See ei ole ka odav lõbu – kui käia kaks korda nädalas ujumas ja kaks korda võimlemas, teeb see 24 eurot nädalas pluss bensiinikulu.“
Solvi rõhutab, et beebikoolis käimine pole kohustuslik, see ei anna lapsele tingimata eeliseid. „Jah, see arendab last, aga arendamine ei ole põhieesmärk. Me saame teda vabastada pingetest, kuid laps areneb ikkagi oma tempos. Kui lapsel on geenides, et ta hakkab roomama üheksakuuselt, ei saa me seda kiirendada.“
Treener selgitab, et beebivõimlemise tunnis õpetab ta tegelikult emasid-isasid, kuidas lastega võimelda, masseerida, tantsida. „Mõnikord aitab lihtsalt seltskond – tihti juhtub, et meile tuleb kuuekuune, kes veel ei rooma, ta vaatab siin, kuidas teised liiguvad, ja juba järgmises tunnis ema rõõmustab: oi, käisime ühe korra ära ja õhtul juba laps roomas.“
Solvil on olnud võimalus võrrelda meie beebivõimlemist mujal, näiteks USAs harrastatuga ja kinnitust saada, et me teeme just sellist asja, mida hinnatakse väga heaks. Samuti on meie vanematel väga palju valikuid, millisesse beebikooli lapsega minna. „Esimesi elukuid peetakse ka parimaks ajaks lapse intellektuaalsete võimete arendamisel. Teadlased ütlevad, et kui laps sünnib, siis ei ole tal alguses nägemistundlikkust, vaid puute- ja kuulmistundlikkus. Seega laulud ja ka emakeele või võõrkeele kuulmine tekitavad ajusse impulsse. Seda on eriti oluline teada ja rakendada just esimesel kolmel elukuul, sest kõik see jääb.“
Sõidame Sõmeralt Sõrmikule
Liivaku lasteaia uks Mustamäel käib aina lahti ja kinni ning laseb üksteise järel sisse pikkade undrukutega emasid ja kaabudega isasid, kel turvahäll käevangus. Selge pilt, Leigarite beebirühm koguneb trenni.
Rahvatantsurühm tillukestele, kellest paljud veel ei seisa ega kõnni, on tegutsenud juba üle kümne aasta. „Liivaku lasteaed on suur rahvakultuuri hoidja ja siin on ka Leigarite pesa. Minagi jõudsin rahvatantsu juurde alles 35aastasena oma lapse kaudu, kes käis selles lasteaias,“ räägib titade rahvatantsuõpetaja Solvi Kruus.
Tänane tund on eriline, sest pühapäeval on rühmal tulemas esinemine. Seetõttu ollakse ka uhkemini riides. Ja eks ajakirjale pildistamise pärast ka. Emade lendlevad seelikud annavad beebikooli tunnile hoogu juurde ja võib olla kindel, et kui niisugused paarid, kus väike partner suurema puusal lõbusasti käsi-jalgu siputab, pühapäeval lavale astuvad, saadab neid ikka korralik aplaus.
„Sõmeralt sai Sõrmikulle…“ alustab Solvi Kruus tunni alguslaulu, milles on kokku sätitud toredad Saaremaa kohanimed. Laulule järgnevad vanad head laulumängud: „Sõit-sõit linna, /…/ uperkuuti kraavi! /…/ SUUR AUK!“ Kui emad rivistuvad toolidega üksteise taha ja läheb lahti laevasõidulugu, siis on selles nii palju tõsteid ja painutusi, et lapsed muudkui kilkavad ja raskemate titade emad on näost päris roosad. Ent Solvi Kruusi tundides pidigi ju trenni ka saama.
Üheksakuuse Meelise ema Kai Valtin ütleb, et esialgu hakkas ta beebikoolis käima oma lõbuks. „Nüüd aga on kohe näha, et ka laps naudib laulmist, rütmis õõtsumist ja mänge.“ 1,5aastase Enri ema Karin Viikmaa aga kiidab, et kodus teleka ees tantsib poiss juba täitsa lustiga.
Solvi Kruus märgib, et temale ongi rahvatants eelkõige mäng ja suhtlemine, eriti laste rühmades. Ta kasutab tunnis palju kolmikute-nelikutega tantse ja kadrille, kus tantsijad vastamisi lähenevad ja tervitavad üksteist. Lõpus on alati lõpulaul ja tunni keskel eeslauljaga laulud. „See kõik on kokku folkloor. See ei ole lihtsalt üks tants ja trall, vaid ka teadmiste omandamine. Tantsu ja regilaulu kaudu õpivad lapsed ja emad tundma oma esivanemaid, nende tegemisi ja tähtpäevi.“
Kui emad-isad enne tantsida ei osanud, siis Solvi Kruusi tunnis tuleb neil polka ja labajalavalss selgeks saada. Nii mõnigi lapsevanem, kes enne polnud tantsuga tegelnud, on läinud pärast beebirühmas käimist ise Leigaritesse tantsima.
Aga beebid? Kui laps on sügisel rühmaga liitunud, siis aprillis-mais ta juba teab, mis lugu järgmisena tuleb, ta on valmis kaasa plaksutama. Rütmid saavad tuttavaks ja ennäe – varsti laps tantsibki!
Solvi Kruus ütleb, et beebirühmas käimine ei tähenda, et lapsest tuleb tingimata rahvatantsija. Kuid midagi ikka lapse sisse jääb, sest igal aastal jõuab Leigarite algklassilaste rühma ikka mõni beebirühmas alustanud laps. „Mõnel lapsel võib tekkida vahepeal tunne, et ta ei taha rahvatantsu nähagi, aga aeg läheb edasi ja see huvi võib jälle välja lüüa.“
Hello, baby! Who are you?
Kui Tartus avas sügisel uksed inglise keele huvikool kolme kuu vanustele ja suurematele lastele, tekitas see vastakaid arvamusi. Ühed pahandasid: „Inglise keel kolmekuustele, nad ei oska veel emakeeltki?“ Teised aga tervitasid laste keeleõppe võimalust ja tõid ka oma lapsed rõõmuga beebikooli. Tallinnas on Helen Doroni Early Englishi meetodil tegutsevad huvikoolid toimetanud juba viis aastat, nüüd saavad väikesed tartlased õppida inglise keelt Helen Doroni Early Englishi (HDEE) Ropka Huvikoolis.
Läheme aprillikuus fotograafiga koos uurima, kas titadel on inglise keel juba suus. „Alla aastasi beebisid meile sügisel veel terve kursuse jagu kokku ei tulnud. Kõige pisemate rühm alustas nii, et suurem osa lapsi kõndis juba omal jalal,“ räägib õpetaja Agris Ambos.
„Esimene kursus“ jõuab laupäeva hommikul riburada kohale ning tõstetakse kärudest-turvahällidest välja. Lastel on toredad värvilised ranitsad koolitarvetega, et saaks ka kodus koos emaga tuttavaid tegelasi vaadata ja laule laulda.
Täna lisandub rühma üks Ameerikas kasvanud tüdrukuke. Agris annab temalegi ranitsa, hääldades selgesti: „Satchel!“ Siis aga lisab: „See on Briti inglise keele sõna, seda sõna sa Ameerikas vist ei kuulnud…“
Emad-isad istuvad koos lastega klassiruumis patjadele. Reegel on selline, et Agris küsib alguses lastelt: kas olete valmis edasi rääkima inglise keeles? Kui lapsed on nõus – ja seda nad muidugi on –, läheb tund lahti ja rohkem selles toas eesti keelt ei kõla. Ka mõned vanemad püüavad lapsega suheldes reeglit järgida ning öelda oma soovitused-õpetused inglise keeles.
45 minutit mööduvad rõõmsalt ja tempokalt. Õpetaja Agris on nagu lõbus võlur, kes tõstab suurest kastist välja eri masti tegelasi, käsitöötarbeid, kleepse. Lapsed laulavad, täidavad mitmesuguseid ülesandeid, kuulavad-hääldavad ka selliseid sõnu nagu horn (vili, mais) ja corn (sarv, pasun), mis polegi ju väga igapäevased. Tund lõpeb tuttavatest tegelastest multika vaatamisega.
Osa lapsi on tagasihoidlikumad osalejad. Emad aga ütlevad, et õhtul kodus nad „lähevad lahti“ ja võivad näiteks hakata tunnis kuuldud laulu laulma. Agris meenutab oma üllatust, kui tema kaheaastane tütar, samuti Helen Doroni kooli õpilane, moodustas ühel päeval Lõunakeskuse õhupalli vaadates ootamatult lause: „Look, the sun is happy!“
Helen Doroni keeleõpetuse meetod toetub Ameerika teadlaste inimaju-uuringule. Selle järgi on lapse aju arendamine esimesel seitsmel eluaastal väga kasulik ja just keeleõpe toimib ajule eriti intensiivse arendajana. Pisikesena alustades saab võõrkeel hea põhja, sest väike laps kasutab nii võõrkeele kui ka emakeele õppimiseks sama ajupiirkonda, mistõttu on keeli hõlpsam omandada. Oluline muutus leiab ajus aset 7. eluaastal – sellest vanusest peale salvestub võõrkeel ajus teise piirkonda kui emakeel, mis tähendab, et laps hakkab „tõlkima“ teksti ühest keelest teise, nagu teeb täiskasvanu. Varajane keeleõpe arendab muidki intellektuaalseid võimeid, näiteks loogikat.
Tähtis on ka see, et lapsel on beebikoolis lõbus ja ta saab tunnis alati kiita. „Emad on öelnud, et meie tunnid aitavad valmistuda sõimerühma minekuks, siin harjub laps seltskonnaga ja õpetaja juhendatud tegevusega,“ lisab Agris.
