Ehmatav komppöid

Kui Britta Püü (24) sünnitas aasta tagasi poja Oliveri, ütlesid arstid talle, et beebi jalg on deformeerunud – lapsel on komppöid. Kontsluu väära asendi tõttu oli pöid püstasendis ja pööratud tallaga sissepoole.
“Äkki saab selle massaažiga korda,” lohutas üks arst ja Britta läks viis päeva hiljem lootusrikkalt ortopeedi vastuvõtule. Seal tabas teda aga külm dušš – arst teatas, et lapse jalg tuleb panna kipsi ja määrata talle puue. “Olin väga ehmunud. Läksin Oliveriga koju ja nutsin terve tee,” meenutab naine.

Järgmised kaks ja pool kuud oligi Oliveri jalg kipsis. Nädalalõputi võtsid vanemad selle ära, vannitasid last ning järgmise nädala algul pandi uus side peale. Tänu kipsile sai jalg õigesti paika. Seejärel pandi poisi jalad seitsmeks kuuks Browni lahasesse, mis hoiab jäsemed õiges asendis. Samal ajal tuli titaga käia massaažis ja võimlemas.

Praegu kannab Oliver ortopeedilisi jalatseid, mis ei lase jalgadel sissepoole vajuda. “Aeg on läinud kiiresti ja harjusime vajalike toimingutega ära. Puude vormistamine aitas palju, sest tänu sellele saime jalatseid ja abivahendeid 90% soodsamalt. Kõik ei olnudki nii hull, kui algul tundus,” räägib noor ema.

Oliveril oli komppöid vaid ühel jalal ning selle korrigeerimiseks ei olnud vaja operatsiooni. Siiski tuleb poisil üle kuu käia massaažis ja võimlemas ning seda vähemalt kooli alguseni.
“Kui laps järsult kasvab ja viskab pikkust, võib tekkida tagasilangus. Lihased ei jõua järele ja jalgade seisund võib hullemaks minna. Peame neil kogu aeg silma peal hoidma. Ei saa veel kergendusega hingata,” nendib Britta. Hea on see, et lapse jalgadel on üks number (komppöia korral võivad jalalabad olla erineva pikkusega) ja jalgadel on hea liikuvus. Komp ei ole selle juures takistuseks. “Teeme füsioteraapias tööd selle nimel, et Oliver hakkaks kõndima. Iga kord areneb ta kiiresti edasi. Paari sammu kaupa ta juba vaikselt astub,” rõõmustab ema.

Teise lapse planeerimisel on aga noorel perel väike kartus: kas võib tulla sama probleem? “See on kõige suurem hirm. Minu ja mehe suguvõsas pole kellelgi komppöida olnud. Oliveri puhul ultraheliuuring seda ei näidanud. Kui see aga ultrahelis ka diagnoositakse, siis mida selle teadmisega peale hakata?” küsib Britta.

Mõlemal jalal komppöid

Margitil, kes oma täisnime ajakirjas aval­dada ei soovi, oli tütrega aga palju raskem juhtum. Tüdruku mõlemal jalal oli komppöid. Ka tema sai mõnepäevaselt kipslahase ning käis massaažis ja ujumas. Esialgu öeldi, et operatsiooni pole vaja. “Kui Eliisa­beth oli natuke üle aasta vana, teatas järsku arst, et suunab meid lõikusele. Mul hakkasid selle peale pisarad voolama,” räägib naine.
Pärast operatsiooni pandi lapse jalad kuni põlveni kipsi. Kuna tüdruk oli juba nii suur, et kibeles kõndima, katsus ta päeval teha samme ja öösel karjus. Kuu aja pärast võeti kips ära ja selgus, et tüdrukul olid lamatised, mis tekitasid suurt valu. “Me ei tulnud selle peale, milles asi,” nendib Margit. Lamatiste pärast enam kipsi peale panna ei võinud. Tüdruk sai ortopeedilised jalatsid ja hakkas poolteiseaastaselt kõn­dima.
“Emotsionaalselt oli see väga raske aeg. Kogu aeg oli küsimusi: mis saab edasi, kui kaua veel, mis see kõik kaasa toob,” tunnistab ema. Mässamist ja vintsutusi oli palju. Esimene massöör, kelle juurde vanemad oma tütrega läksid, saatis isa järsult välja, öeldes, et kabinetis on õhku niigi vähe. Siis teatas ta emale, et nende laps ei hakka kunagi käima. “See lõi jalust. Õnneks ütles tuttav ortopeed, et nii ei lähe.”
Esimestel kuudel vajalikke kipslahaseid ei tahtnud tüdruk kuidagi peal hoida. Ema tassis maimukest süles, et laps ennast nii palju ei siputaks ja kipsid jalgadel püsiks. Abivahendite firmast ostetud esimesed jalatsid olid aga hoopis valed. Vastupidiselt vajaminevale surusid need jalad jälle sissepoole. Õnneks sai laps neid kanda vaid kaks nädalat, siis avastas füsioterapeut vea.

Teisel lapsel sama häda

Neli aastat hiljem sündis perre poeg Jakob, kelle mõlemal jalal oli samuti komppöid. Pojal oli natuke kergem vorm ja operatsiooni vaja ei olnud. Kõik muu, s.t kipsid, massaažid, ujumised ja võimlemised aga kordusid. Poolteiseaastaselt hakkas Jakob kõndima.

Margit käis paarikuuse pojaga ka geneetiku juures, kes tegi mõned uuringud, mis midagi ei näidanud. Laps peab veidi kasvama, et saaks uuringuid jätkata. Nii ei teagi pere, kas tegu on päriliku või rasedusaegse probleemiga. Ultraheliuuring ei näidanud kummagi lapse puhul jaladeformatsiooni, kuid naine leiab, et võib-olla see oligi hea, sest teadmine ei oleks midagi paremaks teinud. Küll tundis ta suurt infopuudust laste ravi ajal. Internetist ta palju teavet ei leidnud ning tunduvalt kergemad ja hästi lahenenud juhtumid tekitasid pigem masendust.

“Oleks tahtnud saada arstilt adekvaatset infot, kuid tohtritel on aega vähe. Kui on näha, et arst on öövalvest surmväsinud ja ukse taga on järjekord, ei tahagi teda väga küsimustega piinata. Mulle meeldis väga, et siis kui Eliisabeth sündis, ütles arst, et midagi hullu see komppöid ei tähenda. Väga palju sõltub sellest, kuidas
asju öeldakse. Julgustust oleks tahtnud natuke rohkem.”

Kui kolmeaastase Eliisabethi kõnest ei olnud võimalik hästi aru saada, hakkas Margit uurima, kuidas füüsiline puue vaimsele tervisele mõjub. Arstid vastasid, et täpselt ei tea. “Kuklas oli väike hirm. Eks iga ema unistus on, et laps õpiks hästi ja oleks hea mäluga,” räägib Margit. Logopeedi abiga hakkas tütar paremini rääkima ja praegu, kui ta on seitsmene, oskab nii lugeda kui ka kirjutada. Kolmeaastasel Jakobil logopeedilisi probleeme pole.

Kokkuvõtteks nendib sotsiaaltööd tegev naine, et kuigi ta oma tööl näeb palju tõsisemate hädadega inimesi, oli komppöiaga laste eest hoolitseda päris keeruline. Hea, et tütrel-pojal oli suurem vanusevahe, muidu poleks lihtsalt jaksanud.

“Siis oleks teine laps jäänud unarusse. Kahele poleks aega jagunud. Kui tahad head tulemust saada, pead olema lapsele hästi pühendunud. Kui last ei ravi, ei hakka ta näiteks kunagi tippsporti tegema. Anna lapsele võimalus, nii palju kui sinust sõltub,” ütleb Margit.

Komppöiaga kuulsused
ª Egipuse vaarao Tutanhamon
ª Rooma keiser Claudius
ª Inglise luuletaja lord Byron
ª Inglise jalgpallur Steven Gerrard, FC Liverpooli poolkaitsja
ª USA iluuisutaja Kristi Yamaguchi, 1992. aasta tali­olümpial kuldmedali saanu

Ravijuhiseid tasub järgida täpselt

Komppöid on kaasasündinud jaladeformatsioon, mis on peamiselt seotud kontsluu väärasetsusega. Sellest tingitult on pöid enamasti püstasendis ja pööratud tallaga sissepoole. Jalalaba on tavalisest väiksem, säärelihased nõrgemad ja jalaliigesed jäigemad.
Komppöida esineb 1000 vastsündinust ühel-kahel ja poisslastel on seda kaks korda rohkem. Poolel juhtudest on deformeerunud mõlemad jalad.
Komppöia tekkepõhjused jagatakse suures plaanis kaheks. Raskem vorm esineb tavaliselt koos teiste kõrvalekalletega ja sageli perekondlikult – põhjus on geneetiline. Kergem vorm kannab nime idiopaatiline ja selle põhjused on ebaselged. Mõnel juhul on tegu sedavõrd kerge deformatsiooniga, et pöia asend normaliseerub õige ravi puhul mõne päeva-nädala vältel. Üheks selle põhjuseks peetakse ka pöia ebanormaalset asendit üsas.

Ravi algab varakult

Ragnar Lõivukene, Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku arst-õppejõud

Igasugune komppöid vajab ravi ja mida varem raviga alustada, seda parem on tulemus. Ravi võib olla mittekirurgiline või kirurgiline. Alustatakse alati mittekirurgilise meetodiga – kipsmähistega, mida vahetatakse korra nädalas. Pärast neljandat kipsi tuleb tavaliselt teha kannakõõluse lõige, siis on taas kipsmähis kolm nädalat. Enamikul juhtudel sellisest ravist piisab ja jalg on korrigeeritud. Edasi kasutatakse spetsiaalseid ortoose, et tulemust säilitada.

Kui ravi kipsmähistega ebaõnnestub, võib osutuda vajalikuks kirurgiline lõikus, mida tehakse tavaliselt 4–8 kuu vanuses. Kui ravikorraldusi kodus ei järgita, tekib komppöid uuesti 100% juhtudest. Seetõttu on eriti oluline, et lapsevanemad jälgiksid arsti poolt etteantud juhiseid väga täpselt. See puudutab eelkõige just kipsijärgset ortoosravi.

Komppöid ei ole põhjuseks, miks laps ei peaks hakkama kõndima. Ravimata komppöid küll piirab liikumist, kuid ei välista seda.