Ei meeldi mulle see mõte, et emadelt peaks beebid käest kiskuma lihtsalt sellepärast, et ka nii võiks palgalõhe probleemi lahendada

 (10)
Ei meeldi mulle see mõte, et emadelt peaks beebid käest kiskuma lihtsalt sellepärast, et ka nii võiks palgalõhe probleemi lahendada
Foto: Shutterstock

Kaja Kallas kirjutab Eesti Päevalehes et meeste ja naiste palgalõhes on süüdi vanemahüvitis. Ja et kui naised on lapsega nii kaua kodus, kui meie seadused praegu võimaldavad, siis kaotavad nad kvalifikatsiooni ja tööandjal on raske naasnut kurssi viia. Jutt on Kaja Kallasel ju loogiline, kuid täiesti ebainimlik. Et lahendada naiste ja emade kvalifikatsiooni ja palgalõhe probleemi, kisume neilt lapsed võimalikult ruttu käest? Päriselt või?

Mina olengi see naine, kelle palgalõhe ja kvalifikatsiooni pärast näikse selles loos muret tuntavat: ma olen saanud koondamisteate juba ajal, mil esimese lapsega lapsepuhkusel olin, ma olen julgenud viimased lapsed saada just tänu vanemahüvitisele ja sünnitasin kaks viimast last järjest, et saaksin olla ka siis kodus, kui esimene kooli läheb.

Kui kahe viimase lapse eest saadav vanemahüvitis oli läbi, viisin lapsed sõime. Ja mitte tööl oma kvalifikatsiooni tõestamine ja kinnitamine, et ma olen laste haiguste korral võimeline oma tööd edasi tegema, polnud raske, vaid väga raske oli oma väikeseid lapsi lastesõime viia. (Kasvatajad teavad hästi, kuidas nii emad kui lapsed sõimeuksel nutavad.) Isegi sõimekohta leida oli raske, pidin oma pisikesed lausa teise linna viima. Ise mõtlesin, et mida küll tundis minu ema, kes pidi tööle minema juba siis, kui mu õde oli kolmekuune, sest mingit vanemahüvitist tollal ei olnud. Mina olin siis viiene ja hoidsin oma õde seitse tundi järjest. Kuni ta lõpuks aastasena sõimekoha sai.

Seotud lood:

Võib ju arvata, et kui praegused töötegijad on olnud lastesõimede, sugulaste ja üksi päevade kaupa kodus olles iseendi kasvatada ning enamvähem normaalseteks inimesteks kasvanud, siis läheb see nii ka praeguste lastega. Aga kas ikka läheb? Kas me ikka kasvasime normaalseteks inimesteks, kui täiesti tõsimeeli arutame, et et emad on praegu oma lastega ikka liiga kaua kodus? Või sundida isasid seaduse abil olema pool ajast ise lapsega kodune? Miks on vaja riigil vanematelt lapsevanema roll üle võtta ja pisiasjadeni perede siseelu reguleerida? See näitab ju, et valitsejad peavad oma rahvast samuti lapse tasandil olevaks.

Loe veel

Kui vanemahüvitis tehti selliseks nagu ta praegu on, just selle mõttega, et naised julgeksid meie riiki oma lapsi sünnitada, siis kas nad edaspidi seda riiki usaldavad? Kas nad õpetavad oma lapsi seda riiki usaldama? Kas lapsed, kes nii varakult peavad läbi elama hülgamise oma kõige lähedasema hoolitseja ja turvaisiku poolt, üldse hakkavd elus kedagi usaldama? Seda tahaksin teada nende inimeste käest, kes veeretavad praegu seda kahtlast mõtet, et pikaajalist mõju omavaid otsuseid (ja seda on iga otsus, mis puudutab meie lapsi) võib niisama lihtsalt möödaminnes muuta. Pigem võiks lastega peredele mõeldes soodustada paindliku tööaja, osalise tööaja ja kodus töötamise võimalusi nii emade kui isade puhul. Ja ei maksa arvata ei riigil ega tööandjatel, et lastega töötajad on automaatselt vähemväärtuslikud töötajad. Inimesed, kes igapäevaselt oma laste heaolu eest vastutavad, suhtuvad enamasti ka oma kvalifikatsiooni ja töökoha hoidmisesse vastutustundlikult.

P.S. Ilmselt saan ka mina vähem palka, kui mõned minu meeskolleegid, aga ma ei usu iial, et kui peaksin veel ühe lapse saama ja siis imiku kõrvalt tööle naaseksin, oleks palgalõhe küsmus hoobilt lahendatud.