Olin muidugi kuulnud lugusid, kuidas neid valmistatakse naftapõhisest plastikust, kuidas nad kõdunevad aastasadu ja seavad ohtu poisslaste viljakuse. Et aga minul sündis tütar ja elu esimese beebi kõrvalt polnud enam mahti planeedi tuleviku pärast pead valutada, sirutasin poes käe pabermähkmepaki järele.

Peagi sai kinnitust vana tõde: kõik pole kuld, mis hiilgab. Lapse pepu lõi punetama. Hädast aitas välja küll beebikreem, ent – milleks võidelda tagajärgedega, kui on võimalik neid ennetada?

Nõukogude naisele alla ei jää

Teise tütre Emma sünni järel soovitas mu sisetunne lõpuks ära proovida korduvkasutatavad mähkmed.
Mind ei heidutanud isegi hirm nõukogude naisele alla jääda. Ema räägitud lood põlvkonnatagusest mähkmemajandusest – vintsketest naistest, kes virnade viisi laste kakaseid marlimähkmeid pesulaual puhtaks kraapisid, neid keetsid ja kuivatasid ning nende valevuse astet kiivalt naabrinaise nööril rippujate omaga võrdlesid – ei löönud mind verest välja.
Õnneks olid just lettidele jõudnud uued kodumaised korduvkasutatavad riidemähkmed Hipsik. Nii ei pidanud ma hakkama marlikangast lappe ise kokku vuristama. Töövõit küll, aga kas ka rahaline võit?
Kui apteeker mulle loodus- ja lapsesõbralike Hipsikute tükihinnaks 7,9 eurot ütles, mõtlesin, et proua pole veel oma mõtteis eurole üle läinud. Eksisin. Ahmisin õhku, poetasin mokaotsast, et ostan järgmine kord, ning läksin koju ennast ja raha koguma.

Kodune matemaatika

Esimene tagasilöök mind siiski veel õmblusmasina taha ega uut ühekordsete mähkmete pakki ostma ei ajanud.
Uurisin välja, et riidemähkmeid on neljas suuruses ja lapse aastase mähkmevajaduse rahuldamiseks tuleks osta kolme esimese suurusjärgu mähkmeid. Mähkmekulu võib küll muutuda, sõltudes nii lapsest kui ka tema vanusest, kuid keskmiselt kulub mähkmeealistele lastele kaheksa mähet ööpäevas. Seega kulub aastas kokku umbes 24 (3 x 8) riidest mähet. Kui üks mähe maksab 7,9 eurot, kulub aastas mitmekordsetele mähkmetele 189,6 (24 x 7,9) eurot.

Ühekordsete mähkmete tükihinnaks on keskmiselt 20 senti. Kui lähtuda samuti kaheksast mähkmest päevas, kulub pabermähkmetele päevas 1,6 eurot ning aastas keskmiselt 584 (365 x 1,6) eurot.

Lihtne arvutus tõestas, et ühekordsed pabermähkmed on korduvkasutatavatest riidemähkmetest hoopis rohkem kui kolm korda kallimad! Isegi kui liita pestavate mähkmete hinnale juurde veekulu, umbes 35 eurot aastas, ei kõiguta see oluliselt hinnasuhet.

Et aga riidest mähkmeid võib kirjade järgi pesta kuni 100 korda, kasvab laps neist välja enne, kui ema ta mähkmed nartsuks jõuab pesta. Järelikult on need mähkmed pärandatavad ka pere uutele põnnidele. Seega, riidemähkmete kasutajate kulud kahanevad ja pabermähkmete kasutajate kulud kasvavad.

Šokiteraapia mugandunud emale

Läksin tagasi apteeki, lõin prisked eurod letti ja pakkisin peagi oma põnni riidemähkmetesse ümber. Rõõmu polnud aga kauaks. Vähem kui poole tunniga olid beebi Emma püksid märjad ja mina hingepõhjani pettunud. Mõtlesin kaotatud rahale ja meenutasin mõrult sõbranna hoiatust: “Riidemähkmed pissi ei pea!”

Järgmisel päeval võtsin ühendust eestimaiste riidemähkmete tootjaga ja avaldasin nördimust. Mulle selgitati leebelt ja delikaatselt, et mähkmeid tulekski tegelikult natuke tihedamini vahetada. See teeb lapsele ainult head. Niiske riidemähe andvat emale märku, et on viimane aeg uus alla panna.

Kulus natuke aega, enne kui harjusin mõttega, et viga pole uutes mähkmetes, vaid minus, kes ma olen harjunud ühekordsete mähkmete muretu maailmaga. Lapse tervise seisukohalt tuleks paberist ja riidest mähkmeid vahetada sama tihti, aga – ühekordsete mähkmete kasutajatest emmed, olgem ausad: pabermähkmetega on kiusatus üle aja minna märksa suurem. Pealegi, iga pissisortsu järel ühekordseid mähkmeid vahetama kukkuda ei näi just kõige ökonoomsem ja ökoloogilisem. Tean-tean! Nii õigustasin kunagi ennast ka mina.

Iga päevaga hoolsamaks

Enamik tänapäevaseid ühekordseid mähkmeid uhkeldab oma geelise-kreemise koostisega. Geel lukustab endasse mitu pissilaari, hoides teoreetiliselt lapse pepu kuiva ja terve. Minu isiklik kogemus aga näitas, et geelidega täidetud superimavad mähkmed on loodud pigem vanema mugavusele kui lapse heaolule mõeldes.

“Mähe ei ole uriini reservuaar,” ütleb ka lastearst Anne-Kristi Uuli, kes soovitab mähkmeid vahetada võimalikult sageli. Uriinis toimuvad bakteriaalsed protsessid, mille tõttu muutub nahk põletikuliselt punaseks ja sügelevaks.

Kui ma esimesel paaril kuul veel ühekordsete mähkmete võõrutusnähtude all kannatasin – s.t mossitasin iga kord, kui avastasin, et riidemähe on märg, ehkki ma panin selle alles tund aega tagasi–, hoidiski mind pabermähkme-sõltuvusse tagasi langemast vaid teadmine, et mu lapse uued mähkmed on tehtud 100% looduslikust puuvillast, mis hoiab mähkmes optimaalset niiskustaset ja temperatuuri. Ja selles puuduvad salapärased keemilised komponendid, mille mõju pärast muretseda.

Kuna riidemähkmetega pole võimalik optimaalset mähkme alloleku aega ületada, muidu saavad lapse riided märjaks, muutusin iga päevaga ka üha tähelepanelikumaks emaks. Kuni ühtäkki avastasin, et mähkmevahetus polegi lihtsalt üks nüri protseduur, vaid tore võimalus lapsega hullata ja suhelda.

Oli see nüüd tänu mähkme pesus kasvanud imavusvõimele või minu kiirele reageerimisele, igal juhul ei saanud beebi Emma riided varsti enam märjaks ja pepukreemipotsik, mis mind ühekordseid mähkmeid vahetades alati saatis, jäi kapinurgale nukralt tolmu koguma. Naerukilked meie elamises kasvasid ja nördimustunne kahanes.

Emmedele, kes ei karda kakat

Paratamatult eeldab riidest mähkmete pesemine suuremat kokkupuudet kakandusega. Ühekordsete mähkmete kasutajast emmele, kes on harjunud rullima mähkme kogu selles sisalduva kraamiga kokku ja selle prügikasti heitma, võib käeline kokkupuude titeroojaga olla esialgu õõvastav.

Seisin ka mina hetkeks valiku ees, kas visata kakane riidemähe keemiavanni visisema, lootuses, et plekid haihtuvad iseenesest (ja osa keemiast jääb, loputamisest hoolimata, mähkmesse) või vaadata kakat emotsioonitult nagu treenitud sõdur oma sihtmärki ning hõõruda-seebitada kakaplekki sihikindlalt seni, kuni see kaob. Võitis militaristlik lähenemine.

Sellega, et riidemähkmemajandus on pabermähkmemajandusest natuke aeganõudvam, olin juba eos arvestanud. Kasutatud riidemähkmetelt tuleb suurem kraam välja loputada või potti rookida, mähe tagurpidi keerata, krõpsud kinnitada ja pesumasinasse või ligunema visata.

Samas eksivad need, kes usuvad, et riidest mähkmete kasutamine eeldab tihedamat pesupesemist. Mähkmeeas laps määrib nagunii iga päev ära hunniku riidekraami, küll piima pursates, küll tatistades ja putru lennutades, mistõttu tuleb vähemalt üle päeva pesu pesta. Veekulu suureneb mitte riidemähkmete, vaid pigem ikka perekasvu kasuks otsustades.

Puhtama keskkonna nimel

Ühekordseid mähkmeid on riidemähkmetest mugavam ja ajasäästlikum kasutada, kuid kas me tahame endale tunnistada selle mugavuse tegelikku hinda? Statistika ütleb, et ühele lapsele kulub aastas keskmiselt 3000 mähet ja ühekordsete mähkmetega tekib aastas 90 korda rohkem prügi kui pestavate riidemähkmetega (vastavalt 360 kg ja 4 kg). Lisaks kõdunevad ühekordsed mähkmed looduses 200–500 aastat!

Seepärast ongi ühekordsetest mähkmetest saanud minu majapidamises SOS-mähkmed, mis on oma ülivõimetega asendamatud öösiti ja pikematel väljasõitudel. Muul ajal tarvitan ainult korduvkasutatavaid riidemähkmeid, sest lisaks eespool mainitule ei taha ma elada teadmisega, et mu laps jääb vanaks ja muutub mullaks enne kui tema titeeas plastikusse pakitud kaka.