Aeg, mil laps rääkima õpib, on imeline ja tore. Minu poeg on 1,5aastane ja mõnikord ajab lausa naerma, kui vahvaid sõnu ta moodustab. Näiteks jõulude ajal õpetasin talle sõnu “jõuluvana” ja “päkapikk”. Tema tegi neist oma variandid “jõulallaa” ja “käppakipp”. Vahvaid sõnu on veel: lambad on tema keeles “lamblad”, kärbes “ziziziss”, haamer “kopakop” jne. Ega asjata öelda, et mingil ajal saab ainult ema aru, mida laps räägib. Näiteks lause “molla mulla-mulla” tähendab, et kaisuloom Molli tuleb ka raudselt ujuma kaasa võtta!
Maarika
Kiisu inspireeris
Meie tüdruku Heleli Lisseli esimene tõsiselt võetav sõna oli üheksakuuselt “kisuuuuu”. Jah, just “kisuuuuu”, mitte “kiisu”. Kuna meil oli juba enne Helelit kodus triibuline kass Bibi, kasvas tüdruk koos temaga. Kiisu oli selline isepäine, kes suutis alati lapse eest põgeneda. Pai talle ei meeldinud, kaisutamine ammugi mitte. Siiski oli kiisu tüdrukule kallis. Isegi nii kallis, et kõigi imestuseks oli tema esimene sõna “kisuuuuu”. Seda, kui armsalt ta seda ütles, on võimatu sõnadesse panna. Tõsise ja asjaliku näoga, s-täht kenasti susisemas.
Laura
Kompliment võileivatordile
Värske lapsevanemana ei osanud ma tõmmata piiri, kas tütrekese esimene sõna oli läbi nutu kostev “emmeeee” või isukalt mõmisetud “nämm-nämm”. Ühel suvehommikul meie voodisse pugenud, üllatas ta meid “emme-issiga” ning 1,4aastaseks saades asus lakkamatult pärima: “Mis see on?”
Hoopis eredamalt on mul meeles üks hilisem sõna. Valmistusin külaliste tulekuks ning meisterdasin suurt võileivatorti, vajalikud toiduained, pakendid, liuad kõikjal laiali. Nende keskel troonis mu 1,5aastane tütreke ning üritas kõike maitsta, uurida ja ümber paigutada.
Lõpuks, närvid viimseni pingul, kaunistasin torti. Järsku teatas piiga lakkamatu “mis see on?” ja “anna-anna” vahele selgelt ning kõlavalt: “ILUS!” Olin rabatud ja mõtlesin, et kuulsin valesti. Vabandage, mida teab 1,5aastane võileivatordi ilust? Kuid särava ja avali loomusega tütreke on oma käitumisega andnud kinnitust – just seda ta mõtles ja öelda tahtiski!
Heli
Kärbes tegi emmele ära
Minu poja Markuse esimene tähendusega “sõna” oli 9. elukuul “pä-pä-pä”, mis tähendas “paha, ei tohi”. Seejärel hakkasin lootma “emmet”. Aga võta näpust, poja otsustas meid üllatada hoopis sõnaga “päbe” (tõlge: kärbes). Selle võidu võib kirjutada isa arvele, kes lapsele suve lõpul ja sügisel akna peal uimaseid kärbseid tutvustas.
Naljakaid sõnu ja seiku on veel. Üks neist juhtus siis, kui poiss veel r-tähte ei osanud. Talle meeldisid väga rollerid. Kord möödusime noorukite pundist, kus mitmel oli roller. Mille peale poeg teatas kõva selge häälega: “Emme, vaata, palju lolle!” (ehk: palju rollereid). Poiste vadin lakkas ning mina vaatasin, et kähku minema sain.
Ene
Mämm, mämm, kamapall!
Meie väike silmatera Kaspar saab kohe 11kuuseks. Siiani on tema ainsaks arusaadavaks sõnaks “mämm-mämm”.
Seda kuuleme alati, kui pojake piimapudelit või pudrukaussi nägema juhtub. Samuti nõutakse “mämm-mämmiga” köögikapist kamapalle ning emme-issi taldrikust uusi põnevaid maitseid. Hommikuti küsib Kaspar hambapesu ajal harjale hambageeli, ikka nõudlikult: “Mämm-mämm!”
Marju
Täi tuli
Meie poeg on 1,5aastane. Räägib üksikuid sõnu juba ammu. Esimene sõna oli nagu ikka “emme”. Sõna “issi” aga ei tahtnud pikka aega tulla. Selle asemel hüüdis ta rõõmsalt “täi!”, kui issi töölt tuli.
Nele
Kaks keelt korraga
Minu poeg Christopher (3) ütles esimese sõna, kui ta oli umbes aastane. Muidugi tulid ka enne seda mõned sõnad. Või vähemalt midagi sõnasarnast...
Kolmekuuselt, kui ta juba oskas pilte jälgida, “lugesin” talle esimest raamatut: näitasin loomi-putukaid ja jutustasin, mida need teevad. Pooleaastaselt, kui poiss oskas istuda, kuulas ta muinasjutte.
Meil kujunes välja lausa päevarežiim, kus lisaks söömisele ja pesemisele oli hommikune, päevane ja õhtune lugemine. Ilmselt see aitas sõnade ja silpide varasele tulekule kaasa.
Kui vaatan märkmetest poja esimest ütlust, siis oli see viiekuuselt “khii”, mis tähendas “kiisut” (kuna meie peres elab üks laisk siiam, kes lamas pidevalt Christopheri voodis). See “khii” muutus nelja-viie kuu pärast “kissiks”.
Umbes aastaselt hakkas Christopher järsku robinal sõnu ütlema. Esimesed tähistasid sugulasi. Kuna ema on meil venelanna ja isa eestlane, kutsus ta neid eri moodi. Kui rääkis isaga, ütles “issi” ja “emme”. Kui emaga, siis “mamma” ja “papa, papaška”.
Huvitav oli ka see, et Christopher nimetas erinevalt sõnu, mis eesti ja vene keeles kõlasid ühtmoodi. Näiteks tähendas “sok-sok” mahla vene keeles, samas kui “sok” oli sokk eesti keeles. Mõnikord pidi olema väga terane filoloog, et aru saada, mida ta mõtleb.
1,5aastaselt hakkasid Christopheril tulema lihtsad laused. Enne kui ta kaheseks sai, sündis perre pisike tüdruk. Siis oli ta nii elevil, et rääkis õekesest pidevalt lasteaias ja kodus.
Kui mul oli vaba hetk, lugesime poisiga raamatuid. Hea tädi tegi meile kingituse: saime (ja saame) iga kuu ajakirja Mesimumm. Minu arvates on see üks variante, et meie lapsed areneksid mitte arvuti, vaid raamatute abil.
Ausalt öelda ei mäleta ma, millal Christopher hakkas hästi rääkima. Aga fakt on, et 2,5aastaselt oskas ta väljendada tundeid. Mul oli vahepeal väga valus kuulda: “Emme, ma igatsen su järele.” Meie isa on enamiku ajast tööl, nii et kõik kodutööd on minu kaelas. Samas, kui pika väsitava päeva lõpus istud lastega toas ja üks ütleb: “Emme, ma armastan sind ka!”, saad sellise energialaksu, et jätkub mitmeks päevaks.
Mul on hea meel, et praegu, kolmeaastaselt, oskab mu poeg rääkida kahte keelt.
Valentina
