Et koolijütsil läheks hästi

Noor heledapäine naine seisab naeratades lapsevanemate ees, kes istuvad klassiruumis ringikujuliselt paigutatud väikestel toolidel. "Tere! Mina olen õpetaja Merike ja 1. septembrist olen teie laste klassijuhataja!" Õpetaja võtab mängukaru ja jätkab: "Enne, kui räägin sellest, mida on hea last kooli saates teada, saame omavahel tuttavaks. Teeme nüüd nii, nagu me hakkame ka lastega tegema: paneme karu ringi käima ja see, kelle käes karu parajasti on, ütleb mõne sõna enda tutvustuseks."

Väike helepruun mängukaru hakkab käest kätte liikuma ja vanemad, vabanenud esialgsest kohmetusest, tutvustavad end ükshaaval. Üsna pea saab paarikümnest võõrast inimesest juba tuttavam seltskond, keda seob ühine asi: me kõik saadame oma lapse septembris kooli.
Esimesest kohtumisest on nüüd möödas ligi aasta ja Merike Rand (29) on juba Tartu Katoliku Kooli 2.b klassi juhataja.

Kohtume tühjas klassiruumis, kui suvevaheaeg on alanud. Pingid on puhtaks küüritud ning klass tundub veidralt tühi ja vaikne. Justkui ootaks sügist, mil väikeste jalgade müdin ja kilked taas ruumi täidavad.

Sa oled olnud algklasside õpetaja väikeses maakoolis ja töötad nüüd linnakoolis. Missugused on sinu kogemuse põhjal need lapsed, kes koolis kergemini kohanevad?

Kooliga kohanemist on näha lapse käitumisest. Laps peab end koolis hästi tundma ja see ongi edukuse mõõdupuu, esimeses klassis ju hindeid veel ei panda. Ma olen märganud, et koolis läheb paremini neil lastel, kel on head sotsiaalsed oskused. See tähendab, et nad oskavad teisi mängu kutsuda, vabandada ja leppida. Nad oskavad nõu küsida ja öelda, kui neil on ebamugav. Või öelda teisele lapsele: "Me ei saa sind mängu võtta, sest meil ei ole rohkem ruumi." Nad suudavad seda öelda nii, et ei lähe tülli.

Üldise arvamuse kohaselt on kooli minnes hoopiski tähtis see, et laps oskaks lugeda, kirjutada ja arvutada. Et ta teaks, kes on Eesti president.

Tõsi. Kui laps tuleb koolikatsetele, kontrollitakse, kas ta oskab lugeda ja arvutada, aga see pole kindlasti ainus, mis annab talle head eeldused koolis hakkama saada. Sotsiaalsete oskuste pool on sama tähtis ja minu arvates tähtsamgi.

Muidugi on lapsel lihtsam, kui ta oskab kümne piires arvutada ja vähemalt veerida. Aga minu arvates pole see hädavajalik. Klassis saab ju kujundada sellise õhkkonna, et kaaslased ei vaata viltu. On hoopis näha, kuidas teised tunnustavad neid, kes algul ei osanud: näe, nüüd sa juba oskad! Kaaslaste kiitus innustab lapsi.

Võib-olla tuleks kooliküpsel lapsel hoopis lihtsamini kätte kõik see, mida enne kooli sunnitakse ära õppima?

Jah, kui laps on väike, on tal tohutu uudishimu maailma vastu. Aga siis me hakkame suruma: miks sina ei loe, naabrilaps on ka kuuene ja loeb juba ammu. Ent nii me hoopiski pärsime tema loomulikku huvi. Kui lapsel on huvi olemas, võib talle tasapisi raamatuid pakkuda. Kui aga suruda, võib õppimissoov hoopis kaduda.
Või on kuueselt juba kõik nii ära õpitud, et lapsel on koolis igav. Tähtis on hoida loomulikku motivatsiooni. Tõsi, mõnikord kurdavad lapsed koolis igavust ka siis, kui ülesanne on uus ja tundmatu. Ent just see ongi koht, kus raskustest üle saada.

Etteõpetamise ja sunni taga on vanemate hirm, et laps ei saa koolis hakkama. Seda hirmu võimendavad ka koolikatsed.

Eks muidugi võimendavad. Koolikatsetel hinnatakse näiteks lugemisviisi. Seda on lihtne teha, olenevalt oskusest saab laps kindla arvu punkte. Samamoodi saab hinnata kümne piires arvutamisoskust. Aga seda, kas laps ka tegelikult huvi tunneb ja kas ta on valmis kooli tulema, on raskem testida.

Kuidas kool kodule lapse sotsiaalsete oskuste arendamisel appi tuleb?

Koolil on loomulikult hoopis teised võimalused. Siin on koos rühm samaealisi ning lisandub praktiline õpe. Algkoolis me õpetame lapsi konflikte lahendama ja kaaslastega läbi saama. Esimesse klassi tulles on ju kõik omavahel võõrad. Heal suhtlejal ja sõbralikul lapsel on loomulikult lihtsam. Samas ei tohi jääda tähelepanuta ka tagasihoidlikud lapsed. Esimeses klassis julgustasin vaikseid ja raskemini kohanevaid ning selgitasin kärsitutele ja aktiivsetele, kuidas rahulikult oma järge oodata.

Lisaks tunnile tuleb laste jaoks olemas olla ka vahetunnis, eriti just esimese klassi alguses. Eelmisel sügisel näiteks juhtus tihti, et vahetunnis võttis üks lasteseltskond ette mängu, millega mõni tahtis hiljem liituda. Juurdetulija ei osanud küsida, kas ta saaks ühineda. Teised jälle olid pahased, et neid segatakse.

Lapsed solvusid ja pahandasid, aga omavahel ei rääkinud. Õpilast, kes ei julgenud küsida, hakati justkui tõrjuma. Kardeti, et ta rikub jälle midagi ära. Laps, kes saab korduvalt negatiivset tagasisidet, võib kaotada julguse veel kord proovida. Või võtab omaks rolli, et tema ongi segaja. Selline olukord ei tohi jääda tähelepanuta.

Mida siis ette võtsite?

Rääkisime lastega sellistest asjadest ning lavastasime erinevaid juhtumeid. Klassi arutlused on hästi toredad ja mõnikord usuvad lapsed rohkem omaealiste õigeid lahenduskäike kui täiskasvanute tarku sõnu.

Harjutasime, kuidas oma tundeid ja mõtteid kaaslastele väljendada. Teise tunnete mõistmine ja soovide aktsepteerimine on seitsmeaastasele veel päris keeruline. Sellele võiks hoopis rohkem tähelepanu pöörata ka kodus. Paljud konfliktid tulenevad just valesti mõistmisest.

Kindlasti saavad lapsevanemad aidata koolijütsil kohaneda. Küsige õpetajalt julgesti, kuidas päev läks. Ei ole nii, et kui on hästi, siis pole midagi öelda - õpetajal on palju toredam vanematele just häid asju rääkida.

Kui lapsed on nii tunnis kui vahetunnis rõõmsad, sõbralikud ja toetavad, suudavad nad uut palju paremini omandada. Mina soovin väga, et lapsed tunneksid end koolis hästi.

Mida soovitaksid lapsevanematele, kelle laps on just esimesse klassi läinud? Mida on kooli algul tähtis tähele panna?

Oluline on oma last õigesti toetada. Mitte kooli üle tähtsustada, aga mitte seda ka lasteaia jätkuks pidada. Teatud tähtsus võiks kooliminekul ikka olla. Lapses ei tasu ka hirmu tekitada, et kool on jube koht, kus peab istuma 45 minutit paigal ning üles kirjutama kõik, mida õpetaja räägib. Tegelikult on esimeses klassis palju mängu ja tundides teeme ka väikseid virgutuspause. Selles vanuses laps suudab algul paigal püsida ning ühte ja sama tööd teha kõige rohkem kümme minutit, siis on tal vaja vaheldust. Üleminek lasteaiast kooli on tegelikult üsna pehme, laste võimetega arvestatakse.

Last tund aega järjest trüki- või kirjatähti harjutama sundida ei maksa ka kodus. Tehke ikka jaokaupa. Tähtis on toetada ka lapse enda loomupärast olekut. Ta ei pea olema selline nagu vanem vend, õde või naabrilaps. Laske lapsel olla niisugune, nagu ta ise on. Olge talle toeks ja suunajaks. Mul oli klassis lapsi, kes olid väga vaiksed, ja ma olin algul nende pärast natuke mures. Aga kui nendega rääkisin, vastasid nad avatult ja oskasid kõike. Nende loomus lihtsalt oli selline.

Loomingulisus on ka muidugi oluline. Hästi saavad hakkama need lapsed, kes julgevad pakkuda ideid ja teha teistmoodi. Kui klassis võetakse ette mingi mäng, on alati neid, kes ei lähe kohe kaasa, vaid otsivad uusi võimalusi. Seda on tore näha.

On loovus seotud ka sellega, kui range või autoritaarne on kasvatus kodus?

Ei, ma ei arva, et kasvatus ja loomingulisus nii väga seotud on. Lapsed, kes pakuvad tegutsemiseks välja erinevaid viise ning on hästi loomingulised, ei taha sugugi totaalset vabadust, vaid vajavad samuti piire ja reegleid.

Meil on nii, et tund algab iga kord luuletusega, ja luuletus on õpetaja selja taha tahvli kohale kirjutatud. Kord ma unustasin luuletuse ära ja tahtsin kohe tunniga alustada, ent lapsed hüüdsid: "Õpetaja, aga luuletus?" Nii et kokkulepped ja reeglid on midagi, mida nad vajavad. Neile meeldib, kui nad teavad, kuidas asjad käivad.

Nad loovad ka ise reegleid ja kontrollivad neist kinnipidamist. Kui me läheme koos klassiga parki või mujale, on meil selline reegel, et õpetaja kõnnib kõige ees ja lapsed temast ette ei torma. Kui siis keegi kogemata jala minust mööda paneb, hüüavad teised kohe: "Aga reegel, aga reegel!"

Mida võiks vanem teha, kui ta näeb, et lapsel on kooliga seoses tekkinud mure?

Vanem võib küll kõvasti vaeva näha, ent kui koolis on probleem, ei saa kodu üksi suurt midagi teha. Kui lapsel on mure, tasub kohe tulla ja õpetajaga kõnelda. Ma küll ei usu, et mõni õpetaja selle vastu oleks. Minul on ainult hea meel, kui tullakse. Ikka võib juhtuda arusaamatusi või möödarääkimisi, siis on kasulik, kui asjad selgeks arutatakse.

Samuti on hea, kui vanemad annavad õpetajale teada, kui lapse elus on mõni kurb läbielamine. Õpetajana oskan siis sellega arvestada. Kooli ja kodu vaheline side on väga tähtis.  

ABC KOOLILAPSE VANEMALE

Õpetaja Merike Rand soovitab vanematel juba kooli esimestest päevadest peale seada sisse kindlad reeglid ja harjumused, et lapsel oleks kergem. Olge oma koolijütsile toeks!

A. Aita lapsel kujundada korraharjumusi. Üks koolis vajaminev oskus on hoida oma töökoht ja asjad korras. Seda tasub harjutada ka kodus ja juba varem. Näiteks kui laps lõpetab joonistamise või meisterdamise, koristab ta laua ja paneb asjad tagasi oma kohale. Lapsel võiksid olla kindlad sahtlid või riiulid, kus ta kooliasju hoiab.

B. Koti pakib koolilaps ise. Ent vanem aitab tal õppida seda tegema kohe kooli algul. Las laps paneb asjad kotti ja sina vaatad üle, kas kõik on korras. Kui laps pistab kotti liigseid asju, tuleb öelda: neid pole sul homme vaja, need teevad koti raskeks. On hea, kui laps õpib varakult mõistma, mis on vajalik. Koti pakkimine jääb aga lapse vastutusele.

C. Sea lapsele sisse rahulik koht õppimiseks. Koolilapsel võiks olla kindel koht, kus ta saab alati õppida, ilma et väiksem õde või vend segama tuleks. Vanema asi on jälgida, et õppimise ajal poleks toas tähelepanu kõrvale juhtivaid tegureid: et telekas oleks kinni ja raadio ei mängiks, et pesamuna ei sagiks kõrval. Mõnikord lapsed kurdavad, et väike õde tuli ja sodis töölehe ära. Või on vihik kadunud, sest lapsel pole kindlat kohta, kus oma asju hoida. Siin võiks olla kindel kord.

D. Ole lapse lähedal ja käepärast, kui ta õpib. Sageli ei taha laps oma toas ja oma laua taga olla, vaid tuleb hoopiski kööki õppima. Ta on ju terve päeva vanematest lahus olnud ja tahab suhelda. Lapsele on väga tähtis, mis ta koolis õppis, ja ta tahab seda jagada. Siis ei maksa teda oma tuppa sundida, vaid pigem istuda koos köögilaua taga, et ta saaks vajadusel ka abi küsida. Aga töid, mis nõuavad keskendumist, on hea teha vaiksemas kohas.

E. Tähelepanuhäirega laps vajab juhendamist. Selliseid lapsi jagub igasse klassi. Keskendumisraskustega lapsel tuleb istuda kõrval, kui ta õpib, ning suunata teda kannatlikult tööd jätkama. Vale on öelda: sa oled nüüd suur, õpi ise. Kui laps jääb oma murega üksi, ei tahagi ta ühel hetkel enam õppida, vaid loobub. Ja veel, aidata tuleb toetavalt, mitte kritiseerides, pahandades, tänitades või korrutades.

F. Tähista lapse asjad. Asjade kaotamine on algklassides paratamatu. Et kõik meeles püsiks, on vaja keskenduda. Sellele aitaks kaasa rahulik keskkond, aga kool pole juba oma olemuselt rahulik paik. Veerandi lõpuks koguneb õpetaja lauale tavaliselt terve karbitäis pliiatseid, mida lapsed ei võta omaks, sest nad ei tunne neid ära. Niisiis on hea lapse asjad tähistada. Abiks võivad olla nimetähed, vahva kleeps või kleeplindiga kinnitatud märge.

G. Telefon vastavalt vajadusele. Katoliku koolis on algklassides selline reegel, et koolipäeva jooksul peab telefon olema välja lülitatud, helistada võib õpetaja loal. Mobiil peab olema kindlalt kotis ja vahetunnis sellega ei mängita. Niisugune reegel sai kehtestatud mullu sügisel, sest mobiil on ikkagi kallis asi ja kui see ära kaob, on laps ja vanemad mures.
Telefon on vajalik neile lastele, kes käivad kaugelt koolis ja lähevad pärast trenni. Aga kui laps elab kooli lähedal, pole see hädavajalik.

H. Anna lapsele infot ja pea oma lubadustest kinni. Lastel on tarvis teada, mis saab pärast tundide lõppu. Nad peavad väga tähtsaks, et vanemad tuleksid neile lubatud ajal järele. Koolipäev lõpeb kindlal kellaajal ja vahel võib kooliõuel näha nutvaid lapsi, kelle vanemad pole mingil põhjusel õigeks ajaks jõudnud. Kui kõik on veel uus ja võõras, on nii väikestele ka kümme minutit teadmatuses ootamist pikk aeg.

Kui vanem jääb hiljaks, tasub kas või õpetajale helistada ja teada anda. Ka lapsega võiks leppida kokku, mida ta teeb, kui ema või isa mingil põhjusel hilineb. Näiteks võib ta proovida helistada. Kuid igal juhul peaks laps vanema ära ootama, mitte minema teda ise otsima.

I. Lepi kokku külas käimise ja külaliste kutsumise reeglid. Tunnid lõpevad varakult ja lastel tekib tihti soov sõpradel külas käia. On hea rääkida läbi, milline on külla kutsumise ja külas käimise kord. Kas vanemate ja sõbraga tuleb see kokku leppida eelmisel päeval või varem. Nii ei teki mõnel perel ka ülekoormatuse tunnet.