Veel mõni kuu tagasi, kui Kaspar üritas titaga suhelda, ei tulnud sellest midagi välja. Vaatas Kaspar iPadist multikat ja näitas seda ka Oliverile, kuid viimane multikast ei hoolinud. Ei huvitanud Oliveri siis ka eriti auto ega pall, klotsid ega mängukaru. Nüüd on need kõik tähtsad asjad, mida poiss katsub ja uurib.

Oliver tõstab käega liiva autosse nagu Kaspargi ja pistab korraks suhu ka. Eks ikka selleks, et tunda: mis maitse on? Kas maitseb samamoodi nagu maisirõngas, mida ta viis minutit tagasi sõi? Vist mitte, sest purinal tuleb liiv suust välja.

Kasparil on see juba ammu teada, ta vaatab korraks imestades Oliveri ja tegutseb siis keskendunult liivaga edasi, Oliver tema eeskujul. Tundub, et lapsed võiksidki end liivakasti unustada...

Nüüd kutsuvad aga emad põnnid teki peale. Siin on hea lego­klotse üksteise otsa seada. Kaspar kahmab endale kohe neli klotsi sülle ja paneb need üksteise kõrvale ritta. Oliver vaatab seda algul pealt ja pakub siis laia naeratuse saatel Kasparile üht punast klotsi.

Hm, paistab, et Kasparil on isu meeskonnatööks otsa saanud. Ta põrnitseb Oliveri altkulmu, nagu tahaks öelda: “Ma ei anna oma klotse!” Aga Oliver ju ei tahtnudki ära võtta, vaid hoopis anda! Ei, Kaspar ei võta ega jäta. Tema tahab praegu üksi oma klotsidega ehitada.

Mida ikka teha, kui teine sinuga mängida ei taha? Oliver vaatab nõutult ringi ja näeb tekil suurt kollast palli. Kohe läheb poisil tuju jälle rõõmsaks ja ta haarab palli sülle. “Ahaa, ahaa,” kilkab ta palli käte vahel hüpitades.

Järjest rohkem seltsimist

Poiste emad Annika Reisalu (23) ja Kaili Helü (24) räägivad, et mida aeg edasi, seda rohkem lapsed omavahel seltsivad. Päris algul ehmatas Kaspar ära, kui pisike Oliver nutma pistis. Vaatas ja vaatas teda imestunult ning hakkas ka ise tönnima. Nüüd vaatab Oliver, mida Kaspar teeb, ja õpib temalt.

Lapsed saavad kokku mõne korra kuus, kui Kaili sõidab Viljandimaalt oma vanematele Tartumaale külla. Nii on tädi Kaili näinud algusest peale, kuidas pisike Oliver areneb.

Oliver tõmbab end praegu püsti seisma, seisab kindlalt ja astub edasi toe najal. Mõned sammud on ta ka juhuslikult ise teinud. “Kaspar selles ­vanuses veel ei seisnud,” meenutab Kaili. “Ma ei pannud teda palju jalgadele ega muretsenud selle pärast. Internetist küll lugesin, et teiste emade lapsed juba liikusid, ja korraks mõtlesin: kas mu lapsel on midagi viga? Siis mõistsin, et see on ikka väga individuaalne.”

Vanemad ootasid pikisilmi, millal poiss kõndima hakkab. Äkki esimesel sünnipäeval? Aga ei, Kaspar astus iseseisvad sammud mullu jõulude ajal aasta ja kolme kuuselt. “See oli meile ilus jõulukingitus,” tõdeb ema.

Kaili võtab õepoja korraks sülle ja nendib, et laps on päris raske. “Mida sa talle süüa annad?” pärib ta õelt. “Ikka liha,” muigab Annika. “Minu poiss ei olnud küll nii raske. Praegu kaalub ta 13 kilo,” sõnab Kaili. “Mul on 11,” ütleb Annika.
Jah, laste võrdlemisest pole emadel pääsu, kuid nagu õed nendivad, ei tasu seda liiga tõsiselt võtta. Iga laps areneb omasoodu ja kui lausa mingit suurt häda pole, tulevad ka kilod ja oskused omal ajal.

Unetud ööd ja järgmised titad

Rõõmsat Oliveri vaadates ei tuleks selle pealegi, et laps vahel kõvasti joriseb. Seda teeb ta öösiti, sest kolmas hammas pistab pead valuga välja. “Poiss sipleb ja sipleb, jääb tissi otsas magama ja mõne aja pärast on jälle üleval,” räägib Annika väsitavatest öödest. Küllap jätab see jälje ka Oliverile, sest hommikul võtab ärkamine tal palju aega. Ikka ja jälle langeb ta pea raskelt padjale tagasi.

Päeval askeldab Oliver ka omaette kaua, otsib mängutelgist lelusid või käputab niisama mööda kodu ringi. Ta haarab kõike, mis ette juhtub, ja on vahel ka haiget saanud. Vana pliidi uks annab titale kergelt järele ja kolksatab vastu pead. Kord on Oliveril ka sõrmed ukse vahele jäänud.
“Ostsin kuus lukku, millega uksed kinni panna. Loodan, et sellest on abi,” teatab Annika. “Meie panime telekalauale nurgakaitsed, aga laps õppis varsti neid ära võtma,” ütleb Kaili.

Õed loodavad, et hiljemalt kahe nädala pärast saab elavaloomuline Kaspar sama elavaloomulisele Oliverile jälle külla tulla. Sest seltsis on teadagi segasem. Kuid võib juhtuda, et kaugel pole aeg, kus lastel on enda kodust mänguseltsiline võtta. “Meil on plaanis varsti laps juurde teha,” reedab Kaili saladuse. “Meil on tõsine plaan järgmise aasta suvel tita hakkama panna,” ei jää Annika maha. Isad vaikivad selle peale targu.

Oliver Saalitsa

Olen üheksakuune (sündisin 30.11.2012).
Kaalun 11 kg ja olen 77 cm pikk.
Minu isa Tõnis Saalits on veevärgilukk-sepp ja ema Annika Reisalu on kliendi-teenindaja.
Käputan kiiresti edasi ja toe najal juba kõnnin. Varsti hakkan jooksma!

9- kuune laps

• Peaks istuma iseseisvalt ilma
toeta sirge seljaga.
• Peaks tegutsedes saama kätte
kaugemal olevaid asju.
• Võiks roomata.
• Võiks tõusta isteasendist seisma.
• Võiks millelegi toetudes seista.
• Võiks võtta näppudega väikseid asju.
• Võib lehvitada.
• Võib mööblist kinni hoides kõndida.
• Võib isegi mõista keelamist.
• Võib isegi öelda “emme” või “issi”.
• Võib isegi palli mängida.

Allikas: lastearst Siiri Lepik

Vahvad titamängud

Peitus. Kata millegagi nägu või peitu millegi taha ja küsi: “Kus on ema?” või ütle: “Peitus.” Näita ennast ja ütle: “Ma näen sind!”

Silmad, nina, suu. Võta lapse mõlemad käed oma pihku, puuduta kummagagi oma silmi ja ütle: “Silmad.” Sama tee nina ja suuga ning lõpeta mäng suudlusega.
Nii suur. Küsi: “Kui suur on tita?” (või ütle lapse nimi, õe nimi jne), aita lapsel käed laiali sirutada ja hüüa: “Nii suur!”

Väike põrsake. Võta tita pöial või suur varvas enda kätte ja laula: “See väike põrsake läks turule.” Võta järgmine sõrm või varvas: “See väike põrsake jäi koju.” Edasi järgmise sõrmega: “Sellel väikesel põrsakesel oli pitsa.” Ja siis: “Sellel väikesel põrsakesel polnud midagi.” Laula viimast rida: “See väike põrsake ruigas rui-rui-rui, kõik teed viivad koju” ja liigu oma sõrmedega mööda beebi käsivart lõuani või jalga mööda küünarnukini, kogu aeg õrnalt kõditades või silitades.

Ring ümber roosipõõsa. Hoia lapsel kätest kinni (võid veelgi inimesi kampa haarata), kõndige ringis ja laulge: “Ring ümber roosipõõsa, taskutäis lillekimpe, tuhk, tuhk, me kõik kukume maha!” Sõna “maha” juures kukuvad kõik maha.

Allikas: “Mida oodata: esimene eluaasta”