Hea sõna julgustab

“Mis tal viga on? Milleni see võib viia? Mida temaga tehakse?” küsib naine veel enne, kui arst on üldse diagnoosi pannud. Võib juhtuda, et haigust ei tuvastatagi. Kahtlus jääb ainult kahtluseks ja tita elab rõõmsasti edasi. Võib aga juhtuda, et naine või laps vajab ravi.

Olen kohanud suurepäraseid meditsiinitöötajaid, kes emade tundlikkust arvestavad. Nad on sõbralikud ja hellad – suure empaatiaga inimesed, kes julgustavad ema-isa ja sisendavad lootust.
Kahjuks olen naistelt kuulnud ka seda, kuidas mõni arst on haige lapse ema süüdistanud või hirmutanud tita surma ja invaliidsusega.

Kui üks arst soovitab rasedale kergelt aborti või nendib, et sarnase diagnoosiga lapsed tavaliselt surevad, aga teine annab lootust elule ja heale tervisele, siis kumb neist väärib arsti tiitlit? Mõlemad võivad olla oma teadmiste ja kogemuste poolest hinnatud ja tuntud. Ühe arsti hoolimatu suhtlemise tagajärgi peab aga teine veel kaua siluma, sest hirm on pugenud juba vanemate naha vahele.

Ilmselt on olukordi, kus lootus on tõesti imeväike. Nende laste vanemad vajavad veel eriliselt toetavat sõna ja kaasaelamist. Kui seda ühe arsti juures ei leia, tasub otsida teine, kes oskab ka inimlikult suhelda. Õnneks neid meie haiglates kohtab, nagu räägib ühes järgnevas loos naine, kes rasedana haiglas jälgimisel oli.