Helisev uks maailma

Kristi Terep pole oma lapsi oodates lõõgastavat muusikat kuulanud. Vastupidi, rasedana mängis ta puhk­pilliorkestri Popsid kontsertidel. Enda pilli – klarnetit – ta puhuda ei saanud ja selle asemel lõi tamburiini. Abikaasa tagus kõrval trumme. Ümberringi olid hoogsad helid ja kõva mürts. “Olin sellises kesk­konnas, mis mulle meeldis,” sõnab Kristi.
Tegelikult ümbritsevad loodet tugevad helid (85–95 detsibelli) isegi siis, kui ema viibib täielikus vaikuses. Sellise tugevusega müra võib võrrelda liikluse tipptunni häältega Tallinna kesklinnas või ööklubi muusikataustaga.

Muusikaterapeut Alice Pehk ütleb, et laps kuuleb ema kehas toimuvat elutegevust – verevoolu soontes, seedekulgla helisid jmt. Kõige valjemalt kostavad ema südame löögid. Välised helid jõuavad lapseni mõnevõrra summutatult, seetõttu kuuleb ta paremini vokaale kui konsonante ja eristab rohkem helikõrgust kui tämbrit.

Kui aga ema kellegagi räägib, kuuleb loode kõvemini ema häält, mis kandub temani ka kehasiseste vibratsioonide kaudu. Kuulmine on kõhus arenevale titale kõige tugevam aisting, mille abil saab ta enim infot. Millist muusikat võiks siis rase kuulata? “See jäägu küll iga ema enda otsustada,” vastab Alice Pehk.

Helid aitavad kohaneda

Teadusuuringute järgi ei pea paika uskumus, et Mozarti muusika mõjub lootele või imikule ema häälest paremini. Müügilt võib leida ümber kõhu käivaid seadmeid, mis
tulevasele ilmakodanikule vahetpidamata Mozartit mängivad. “Tegemist on osava turundusvõttega. Kindlasti ei tee see muusika lapsele kahju, kuid ema võiks lootele pigem ise laulda,” ütleb Pehk.

Oluline on hoopis see, milline on ema emotsionaalne seisund. Loode õpib ema kehas toimuvate hormonaalsete muutuste kaudu tundma, millised helid tekitavad emal heaolu ja millised stressi. Kui loode on harjunud kogema, et vali mütsatus, millega rahulolematu ema lööb raamatu lauale, põhjustab stressihormoonide vallandumist, omandab ta selle heli emotsionaalse tähenduse. Edaspidi võib ta helile reageerida veel enne, kui tekivad hormonaalsed muutused.

See kujundab lapse sünnijärgseid reaktsioone helidele ja muusikale. Sünnihetkel tabab last niisiis uus ja ootamatu olukord – teda ümbritseb suhteline vaikus. Võõras maailmas tunneb ta aga ära lähedaste hääle ja muusika, mida ta tihti kuulis. Titat rahustab kõige paremini ema hääl ja tema rinna vastas olek, sest seal kuuleb ta jälle südamelööke. Kui ema oli rasedana rahulikus olekus, tuksus tema süda 60 korda minutis. Just sellise rütmiga muusika mõjub enamikule inimestele, sealhulgas vastsündinutele, kõige rahustavamalt.

Laul teeb rinna rõõmsaks

Krista Savi käis ka rasedana naiskooris laulmas. “Sealt sai laps oma muusikaportsu kätte,” naerab ta. Kui poeg oli sündinud, esitas ema talle tuntud viisijuppe oma sõnadega.
Viiekuuse Arturiga läks Krista beebide lauluringi, kus nad õppisid koos lastelaule ja laulumänge. “Kodus laulsin rohkem lapse rahustamiseks. Kui tal oli tore olla, leidis ta niisamagi tegevust. Kui hakkas väsima, püüdsin teda lauluga aidata.”

Lennureisi ajal Türki kippus poeg veidi jorisema ja ema laulis talle käepeidulaulu. Vahepeal kadusid käed padja alla ja siis ilmusid lehvitades välja. Arturil läks selle peale nägu naerule. Krista on veendunud, et igaüks saab oma lapsele lauldud. Tita ei hinda ema musikaalsust, teda rõõmustab ka lihtne laulujoru. “Olen vaadanud, et Artur jääb kuulama ka siis, kui niisama “leelo-leelo” kuuldavale toon. Talle on see tore asi,” kinnitab naine. “Eks juba vanarahvas teadis, et laul teeb rinna rõõmsaks ja parandab haavad. Endalgi läheb tuju paremaks, kui laulda või muusikat kuulata.”

Ema hääl on parim

Ka Alice Pehk kinnitab, et ema viisipidamine ei mängi mingit rolli selles, kuidas laps laulu vastu võtab. Tita tunneb ära ema armsa hääle, mis tekitab head enesetunnet ja turvalisust. Laul, ümin ja kiigutamine rahustavad last ning nende abil saab ka ebamugavust põhjustavaid seisundeid ära hoida.

Meeldiva laulu ja muusika mõjul kahaneb kehas stressihormoonide hulk ning kasvab mõnuaine endorfiini kogus, mis teeb olemise heaks ja vaigistab valu. Muusika suurendab ka immuunsust haiguste vastu. Ema kujundab oma beebiga vaistlikult välja suhtlemiskeele. Ta liigub tita lalinale kaasa ja jäljendab oma häälega tita silpe. Sellega annab ta lapsele teada, et mõistab teda ja on temaga ühel lainel. Enne kui laps õpib mõistma sõnade tähendust, saab ta öeldust aru hääle tugevuse ja kõnemeloodia järgi. Seda on ta õppinud juba lootena.
“Iga ema hääl on unikaalne ning oma lapsele tuttav, armas ja vastuvõetav. Iga laps on harjunud oma ema hääletooniga, ta oskab seda “lugeda” ja mõista,” sõnab muusikaterapeut.

Ei ühtki päeva muusikata

Kristi Terepi rasedusaegne kontserttegevus puhkpilliorkestriga Popsid kandis head vilja. Tema mõlemad lapsed on praegu suured puhkpillimuusika austajad – nad on kuulanud seda plaatidelt, käinud kontsertidel ja proovides. Lisaks puhkpillimuusikale on lastele hakanud meeldima ka esinejad, kes on vanematele sümpaatsed. Viieaastane Maria nõudis väiksemana Singer-Vingerit ja kahene Karl küsib “issi plaati”, mis on tegelikult Ivo Linna CD. Kui lapsed veel muud öelda ei osanud, siis oma lemmikplaati küsisid nad juba sõnadega.
Lastelauluplaatidest on pere lemmikuteks Rein Rannapi lugudega “Maasikad” ja Venno Loosaare “Minul on”. Viimase järgi õppis Karl ka rääkima.

Kui Karl praegu ärkab, tuleb muusika kohe mängima panna ja teised ei tohi sel ajal kõvasti rääkida. Ühel orkestriplaadil laulab naine algul madalalt ja lõpuks kõrgelt. Kui läheneb lõpuosa, tardub Karl hoobilt ja viib hääle nii kõrgele, kui saab. “Pidime algul end ribadeks naerma, kui ta sedamoodi tardus. See on väga keerukas lugu nii kuulata kui ka järele laulda. Ta suudab seda hästi huvitavalt teha.”

Kristi Terep juhendab titasid ja nende emasid Haldjapere beebikoolis. Seal on laulust tähtsamal kohal muusika kuulamine, liikumine ja rütmimängud. Kristi on tähele pannud, et lapsi paelub klassikaline ja puhkpillimuusika, kus on palju erinevaid pille ja kõlasid. Ta on ka rütmitunnis kasutanud rohkelt puhkpille. “Mürakarudele toimib see hästi. Laseme neil jutustada, mis seoseid muusika neis tekitab. Nad kujutavad ette lohesid, draakoneid jmt.”

Tihti haaravad mudilasi erilised helid. Näiteks kaheaastane Sten küsis soovilooks alati Jaapani trumme, millel on tugev ja jõu­line heli. “Ta tõesti kaifis seda.”

Vastuvõtlik igale muusikale

Arusaam, et imikul peaks laskma kuulata vaid selge struktuuriga, lihtsat ja tuttavat muusikat, ei pea paika. “Esimestel elukuudel kuulab laps muusikat väga “avatud” kõrvadega,” tõdeb muusikaterapeut Alice Pehk. Ta võtab heal meelel vastu kõik, mis talle pakutakse.

Ühe või teise muusika eelistus kujuneb välja 5.–7. eluaastal, kui laps on juba tutvunud eri muusikastiilidega. Samas: nii nagu täiskasvanutele, meeldivad ka imikutele rohkem pingevabalt mõjuvad kooskõlarohked lood kui pinget tekitavad dissonantsidega palad. Last ahvatleb kuulama pigem tuttav kui võõras muusika ja positiivsemalt mõjuvad pigem lõdvestavad kui stimuleerivad helid.

Loetud unejutust soodsamat toimet avaldab beebile lauldud hällilaul ja salvestisest parem on elav muusika. Seega ei saa öelda, et plaadipoodides müüdaval beebimuusikal oleks rohkem väärtust. “See, kuidas muusika mõjub, sõltub inimese seisundist konkreetsel hetkel,” kommenteerib Alice Pehk nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud plaate. Kui aga beebimuusika meeldib vanematele ja teeb nad
rahulolevamaks, võidab sellest ka laps.

Kõik võib olla muusika

Musamari beebikooli õpetaja Nele Kivinukk soovitab lapsega kodus musitseerida. Selleks võib kokku toksida potte-panne-lusikaid või muid esemeid. Seda tasub aga teha organiseeritult, et ei tekiks kõva lärmi. Ise saab meisterdada ka lihtsaid pille. “Kõik võib olla muusika,” nendib Nele Kivinukk. Kindlasti võiks lapsele laulda unelaulu või häälitseda talle enne tuttuminekut meeldivalt kindlas rütmis. Poest võib valida kuulamiseks lastelaulude või instrumentaalmuusika plaate. Beebimuusikat peab õpetaja Kivinukk vaid taustamuusikaks sobivaks, sest selles on vähe kontraste ja põnevaid heli­efekte.

Lapsele võiks pakkuda kuulata eri stiile ja žanre. Ka džäss ja rokk (isegi hevi) on lisaks klassikalisele muusikale mõistlikus helitugevuses täiesti lubatud. Unustada ei tasu ka rahvamuusikat. “Kõige ebahuvitavam on suur osa kaasaegsest popmuusikast. Tümakas võib täiskasvanugi südame rütmist välja viia, liiati siis tillukese lapse oma,” nendib õpetaja. “Aga eks iga vanem otsustab ise, milliseks ta võsukese maitse kujundab.”

Beebikool kui naerupesa

Kas titaga tasuks minna beebikooli laulma?

Nele Kivinukk (pildil) on Musamari beebikoolis õpetanud juba 10 aastat ja kui lapsi jätkub, kavatseb jätkata. “Et eesti rahvas laulust-tantsust ikka lugu peaks, tuleb seeme külvata ja veidi kasta ka,” ütleb ta.

Beebikoolis arendatakse last kindlasuunaliselt kolm aastat. Muusika on vaid vahend motoorika, taju, tähelepanu, mõtlemise, mälu, fantaasia, tundmuste (sealhulgas empaatiavõime), tahte ja enesepidurduse arendamisel. Siis on laps küps minema kollektiivi, kus puudub ema-isa turvaline pilk ja käsi. “Boonuseks on lapse head muusikalised võimed, mis pideva treeningu käigus on temasse juurdunud,” märgib õpetaja.

Tunni tegevused on igas vanuses enamvähem samad, kuid erinevate rõhuasetuste ja nüanssidega, lähtudes lapse east. Kavas on rütmiline liikumine ja akrobaatiline võimlemine (beebidel), mäng rütmi- ja lastepillidel, laulmine (algul laulavad vaid emad) ning muusika kuulamine (laps või ema illustreerib seda mõne pilli või muu vahendiga). Sekka proovitakse eesti rahvatantsu.

“Meie tund on nagu teatrietendus, kusjuures interaktiivne kõigile osapooltele,” märgib Kivinukk. Õpetaja on lavastaja, vanem justkui näitleja ja lapsed on esialgu rohkem publikuks.
“Ja nalja-naeru saab kogu aeg,” lisab õpetaja, kes vahel endamisi arutleb, mis töö see on, kui kogu aeg on naljakas. Juba see, mis näoga lapsed vaatavad, kuidas reageerivad, mida vastavad ning mil viisil end liigutavad, ajab naerma, ja üldse mitte pahatahtlikult.

“Sageli on meil kui naeruteraapia. Naeravad lapsed ja vanemad ning õpetajal ei jää ka muud üle.” Nele Kivinukk tunneb oma tööst suurt rõõmu, sest näeb, et sellest on kasu. “Eriti panevad õhkama need juntsud, kes sügisel pöörastena tundi tulevad ja keda ei ema ega mina suuda algul ohjes hoida. Kevadel on õppetoas aga hulk vahvaid tähelepanelikke enesekontrolliga lapsi, kellega on tore koos “teatrit teha”. Ja kui lihtne on neil siit edasi minna lasteaeda, kus ema jääb ukse taha ja mudilane peab ise hakkama saama!”