Hoia mind! Katsu mind!

Ei juhtu just tihti, et saad ühe päeva jooksul kahe virgutava läbielamise osaliseks. Esimene tabas mind, kui mu armas sõbranna jagas mulle Facebookis üht jõudsalt levivat videot (ligi 100 000 jagamist!). Klipis näeme, kuidas võluv, italiano välimusega mees üritab magama kussutada võrevoodis jonnivat sipupükstes tütart, ja kui see ei õnnestu, otsustab ronida ka ise kitsukesele asemele pisikese donna seltsi.

Laps viskub isa rinnale ja suigub unele vaid mõne sekundiga! Komöödiafilmilike helide taustal saab edasi jälgida, kuidas mees püüab misterbiinilike ilmete saatel “vangistusest” vabaneda ja end sängist välja nihverdada. Kuid ükski katse ei õnnestu, sest tütar virgub kohe ja käivitab võimsad sireenid.

Kuigi video on mõeldud olema naljakas ja seda saadavad kommentaarid stiilis “armas väljapressimine”, pidin mina täiesti kohatul moel pisaraid tagasi hoidma. Kas mul on närvid läbi või viskasin ühes apelsinikoortega prügikasti ka oma huumorimeele?

Teine tundelaviin leidis aset sama päeva õhtul sõbrannadega õhtustades. Juttu tuli laste toitmisest ja üks noor ema kirjeldas murelikult, kuidas ta arst oli öelnud, et tänapäevaste toitumishäirete algpõhjused peituvad sageli imetamises – näiteks on laps saanud rinda iga nõudmise peale, ka rahustuseks, või on rinnapiimaga toitmine kestnud liiga pikalt.

Püüdsin ehmatavat infot kuuldes kainet mõistust säilitada. Oot, miks ma ei ole kümnetest raamatutest leidnud ühtegi viidet säärasele võikale või­malusele? Kuidas on inimkond – imetajate klassi “prominentseim” liik – suutnud oma kehade enesetapjalikele kalduvustele vaatamata end evolutsioonist edukalt läbi närida? Või olgem täpsed, imeda?

Tüdruk ja rotipojad

Mis puudutab isa-tütre vägikaikavideot, siis loomulikult tean ma, et meil ja USAs ja Prantsusmaal ja mujal on tavaline panna beebid-maimikud kui mitte eraldi tuppa, siis toa teise nurka magama. Me ise oleme nii kasvanud ega pruugigi elu teisiti ette kujutada. Vaatemäng võtab aga hoopis kurvema tooni, kui pidada võimalikuks, et tirtsul ongi tõsi taga.

Teadlane Thomas Lewis on tõestanud, et imetajad ja eriti nende pisikesed järglased vajavad teiste füüsilist lähedust oma aju ja keha normaalseks toimimiseks. Näiteks on kindlaks tehtud, et ema keha reguleerib nahk-naha-kontaktis beebi temperatuuri. Kui see on liiga madal, siis ema kehasoojus tõuseb ja juhib selle lapsel taas normaalsele tasemele.

Üks rotipoegadega tehtud uuring näitas, et kui nad eraldati vanemast kas või lühikeseks ajaks, lülitus loomakeste füsioloogia ellujäämisrežiimile – vähenes kasvuhormooni tootmine ja DNA-süntees. Erinevad tegevused, nagu hingamine, südametöö, seedimine jne, võisid muutuda ohtlikult korrapäratuks. Seda teadmist laiendatakse ka inimlastele.

Sellest lugedes tekkis mul küll küsimus, kas on mõistlik teha armetute sinakate rotibeebide pealt järeldusi meie rõõskade imikute kohta. Tuttavalt geeniteadlaselt küsides selgus, et imetajate aju­struk­tuurid, mis tegelevad emotsioonidega, on aegade jooksul konserveerunud ja tõesti väga sarnased.

Ehk ei tegelenudki see bambino siis väljapressimisega ja tema nutt ei olnud tähenduseta. Äkki järgis see laps südikalt oma instinkte, sest ta ei suudagi olla üksi enne, kui on selleks ise valmis?

Eksootiline arvamus

Aga tuleme tagasi arsti väite juurde, et imetamine toodab toitumishäireid. Kui ta rääkis tõtt, pidid ju meie eellased oma elu mööda saatma piltlikult öeldes näpud kurgus, sest rinda said nad lonksude kaupa ligi sada korda päevas, ilma et nende emad oleks küsinud, oli see nüüd tühi kõht või emotsionaalne vajadus.

Koju naastes avasin arvuti ja jõudsin kerge vaevaga 17 teadusuuringu põhjal tehtud metaanalüüsini, kus tuuakse välja juba tuttav seos – hoopis imiku rinnapiimast ilmajätt vähendab tema võimet oma toitumist reguleerida ja suurendab rasvumisriski nii lapse- kui täiskasvanueas. Ja mida pikemalt lapsele rinda anda, seda väiksem on ta risk ülekaalulisusele.

USAs, kus rinnapiima saab vaid 16% lastest, on rasvumine terviseprobleem number üks ja Mississippi osariigis, kus 44 last sajast on ülekaalulised, näevad terviseametnikud kurja vaeva, et rinnaga toitmist taas massidesse tuua. Meie meditsiinitöötaja “eksootiline” arvamus ehmatas mind seda enam, et imetamine on enesestmõistetavalt ema ja beebi füüsilise läheduse alustala.

Nagu karupüksid

Jaanuari algul, kui olin asunud siinse artikli jaoks materjale koguma, avaldas Õhtuleht justkui tellitult kokkuvõtte Science Daily loost, milles väideti, et modernne lastekasvatus mõjutab lapse aju arengut negatiivselt. Notre Dame’i ülikooli professor Darcia Narvaez nimetab halbade mõjude põhjustena seda, et imikutele antakse kunsttoitu, lapsed viiakse varakult omaette tuppa või kardetakse nutvat last rahustama tõtata, sest see võib ta ära hellitada. Palusin Perel ja Kodul oma lugejatelt küsida, kas ka meil on mureks põhjust.

Facebookis kõlas arvamus, et üldiselt elavad Eesti beebid täna hästi. Beebisid hoitakse süles ja nende nutule reageeritakse, paljud toidavad rinnaga ja on tänu emapalgale lapsega kodus vähemalt poolteist aastat. Paljud nõukaaja emad naasid ju tööle, kui laps oli vaid kolmekuune! Mis pole Kesk-Euroopas ja USAs ka täna üldse erandlik.

Sellele on raske vastu vaielda. Kuid ma ei saa ikkagi lahti tundest, et meil on, mille poole püüelda. Olgu, dr Spocki nimi mõjub täna enamikule meist nagu allavajunud karupüksid lasteaiapiltidel, kuid samas avame end küllaltki kergelt läänest tulvavatele ideedele nutu-unekoolist või uskumustele, et beebi parimad sõbrad on näiteks poes liikudes turvahäll, kodus lamamistool ja beebimultikad. Levinud on ka arvamus, et beebi puhkab omaette paremini välja (tegelikult: sügav uni ei ole imikule eakohane, vaid suurendab hoopis hällisurma riski).

Mis seal salata, alahinnata ei tasu ka pidevalt varitsevaid heatahtlikke, kuid eksitavaid arvamusi vanemalt põlvelt, kes kasvatas lapsi sootuks teises vaimus. Näiteks muretses üks mu esivanematest, et lapse linas kandmine ei lase tal lõõgastuda. Teine sugulane soovitas vastsündinud poega “kiusama” hakata ja mitte anda iga palumise peale süüa – õpetamaks, et ema on ka inimene. Meenuvad ka laused stiilis: “Miks te ei kasuta mänguaedikut? Sinu puhul toimis see nii hästi! Sa küll nutsid seal mõnda aega, aga siis jäid vait. Ma piilusin ukse vahelt, sa uurisid nii iseseisvalt raamatut!”

Kui lisada siia fakt, et meie perearstikeskused jagavad noortele emadele piimasegutootjate üllitatud buklette, on segadust omajagu.

Kes keda võõrutab?

Huvitaval kombel on vastsündinud inimlapse aju arenenud vaid 25% ulatuses ja ülejäänu arenguks on vaja vanemate pidevat hoolt. Üha enam mõistetakse, kui palju sõltub väikese inimese tulevik tema eest hoolitsemise kvaliteedist. Väidetavalt ei asu kasvava kuritegevuse sügavaimad juured mitte füüsilises karistuses ega vägivaldsetes filmides, vaid füüsilisest naudingust ilmajäämises beebi- ja lapseeas. Selle puudusega seostatakse ka autismi, hüperaktiivsust, seksuaalseid kõrvalekaldeid ja sõltuvushäireid hilisemas eas. Meile juba tuttav Narvaez põrutab selgituseks: lapse esimesed kaks aastat peavad meenutama elu emaüsas, last peaks hoidma enda ligi pidevalt.

Oma paljutsiteeritud raamatus “Continuum Concept” esitab Lõuna-Ameerika indiaanlasi vaadelnud Jean Liedloff minu jaoks täiesti uudse väite, et füüsilise läheduse ja liikumise defitsiidi all kannatavad lääne beebid ei saa maha laadida üleliigset energiat. Laps andvat sellest märku rahutuse, nutu ja keha “vibusse tõmbamisega”, kuid täiskasvanuikka võtvat kaasa kuhjunud pinged ja kroonilise rahulolematuse. Indiaanibeebidel, kes viibivad pidevalt oma pereliikmete vastas, ei täheldanud Liedloff kunagi nutuhooge, koolikuid ega ka piima tagasiheidet, mida ta seostab stressiga.

Ühes väga erilises laste eest hoolitsemise arenguhüppes on olnud tänu pediaater Adik Levinile roll ka Eestil. Nimelt käivitas Levin 1979. aastal Tallinna Lastehaigla enneaegsete ja ajaliselt sündinud haigete laste osakonna, kuid tal oli kasutada erakordselt vähe medõdesid. Nii pidi ta tegema ennekuulmatu lükke ja võtma appi emad. Õdede juhendamisel hoolitsesid emad oma laste eest 24 tundi ööpäevas, toitsid rinnaga, magasid koos ja tehnoloogiat kasutati võimalikult vähe. “Poole aasta pärast märkasin, et toimub midagi huvitavat! Lapsed kasvasid ja arenesid kiiremini ning põdesid vähem viirushaigusi. Ka emad taastusid kiiremini.”

Seda süsteemi hakati eeskujuks tooma nii Nõukogude Liidus kui ka mujal maailmas. Kogemusest sündis doktoritöö, palju erilisi kontakte juhtivate teadlastega ning rahvusvaheline The Humane Neonatal Care Initiative.

“Ema ja laps on kinnine psühhosomaatiline diaad,” kuulutab Adik Levin. “Väikelapse füüsiline seisund sõltub ema psüühilisest olekust ja vastupidi, neid ei tohi lahutada.” Ta toob näite olukorrast, milles meditsiinitöötajad ja kasvatuseksperdid tihti eksivad. “Lapse arengut võib jagada horisontaalseks ja vertikaalseks. Viimane tähendab seda, et beebi tõstab pead, tõuseb istuli ja püsti. Horisontaalses arengus kaugeneb laps psühholoogiliselt oma emast. Aga mis on väga tähtis: võõrutamine ei tule ema, vaid lapse enda poolt. Ta peab olema selleks ise valmis.”

Mis neil viga!

Hiljuti tehti avastus, et hällisurma surnud lastel on ajus tavapärasest vähem õnnehormooni serotoniini retseptoreid. Ent lapse hooldamisest sõltub, kui edukalt aju neid retseptoreid ehitab. Darcia Narvaezi sõnul on serotoniiniedu parim retsept hoolitseda lapse eest viisil, nagu see on kujunenud välja 30 miljoni aasta jooksul.

Kuidas kütid-korilased oma väikelapsi siis kasvatasid? Antropoloogide sõnul said nende järglased 2–5 aasta jooksul nõudmise peale rinnapiima (seal leiduv aminohape nimega trüptofaan kasvatab serotoniiniretseptoreid). Lapsi katsuti palju ja kanti pidevalt süles. Emade kõrval tegelesid lastega tihti teised, eelkõige isad ja vanavanemad, aga ka vanemad õed-vennad. Lapsed magasid alati koos hooldajaga. Nutule reageeriti kohe.

Nojaa, mis neil viga, mõtlen mina. Kuidas sa pakud oma lastele ideaalset lähedussuhet ja serotoniini kasvulava täna, kui ühiskonnakorraldus ja eluviis on pea peale pööratud. Näiteks vaatamata suurepärasele emapalgasüsteemile on meie emad lapsi kasvatades tihti üksi, nii füüsiliselt kui ka sotsiaalselt. Mehed on tööl, hea, kui samas riigis. Lapse vanavanemad samuti tööl ja riigi teises otsas. Puudub kogukond, kellega järelkasvu eest hoolitsemist jagada…

Ebasoodsatest ühiskondlikest tingimustest suuremaks väljakutseks peab Narvaez tõika, et enamik meist endist pole lapsena kogenud piisavalt füüsilist lähedust. Ilmsed tunnevad paljud, et 1960–70ndatel tundide viisi mänguaedikus redutamine ei olnud elu tipphetk. Ent kuidas mustrist välja tulla?

Pereterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Meelike Saarna nõustub, et uusi kasvatusmudeleid rakendada võib olla keerukas. “Samas usun, et küps täiskasvanu ei peaks peituma oma lapsepõlvetraumade taha (“mis ma teha saan, kui mina kasvasin nii!”), vaid teadvustama kunagise peremudeli mõju ja langetama isiklikke teadlikke valikuid. Ei maksa süüdistada oma vanemaid seitsmes surmapatus, vaid püüda aru saada nende tehtud valikute tagamaadest ja ise paremate poole püüelda.” Saarna kogemusel on inimene valmis valima teist mudelit, kui pakkuda talle endise asemele sellist, mis tõotab tervemaid ja lähedasemaid suhteid.

Õnnelikud “metsmaasikad”

Aga on veel üks tegur, millest me oma laste eest hoolitsedes lähtume. Väärtused! Ehk milliseks inimeseks tahad oma last kasvatada. Mõni aasta tagasi tehti Tartu Ülikoolis uuring, mis analüüsis Eesti, Soome ja Rootsi emade lastekasvatuse eesmärke. Selgus, et Eesti emad rõhusid eelkõige töökusele, aususele, iseseisvusele ja haridusele, aga ei nimetanud heaoluühiskonnas hinnatud omadusi, nagu õnnelik, rõõmus, positiivne.

Kuid kas pole nii, et kui me ei ootagi, et meie lastest võiksid kasvada õnnelikud “metsmaasikad”, võib neid tõesti hoida ühtejärge endast eemal, mõnes “konteineris”? Õnneks on igaühel vabadus otsustada, kuidas 30 miljoni aasta jooksul kogunenud tarkusi täna käiku lasta. Minu enda jaoks on leebed kompromissid vältimatud, kuid on hea aduda, et mu valikud on teadlikud.

Puudutamise akadeemia

• Paku oma lapsele hulganisti puudutusi – kallistusi, kõditusi, silitusi.
• Hoia beebit enda vastas nii palju kui võimalik. Kasuta kandelina, maga lapsega lähestikku (tasub end kurssi viia turvalise koosmagamise reeglitega, tunnustatuim ekspert ses vallas on professor James J. McKenna).
• Lase lapsel oma süles istuda alati, kui ta seda soovib. Keha hakkab selle peale rahustavat oksütotsiini-hormooni tootma umbes poole tunni pärast.
• Tee oma pereliikmetele massaaži ja lase seda loomulikult teha ka endale.

Allikas: Darcia Narvaez