Kui beebile lutipudelit pakkuda, põlgab ta ema rinna tavaliselt ära. Kaile ja Marteni lugu tõestab aga, et kõik on võimalik. Poiss võtab vaheldumisi rinda ja pudelit.
Kaile ei osanud arvata, et beebi võiks sündida enne õiget aega. “Tervis oli mul korras, enesetunne hea. Pidime just mehega jaanipäevaks maale sõitma, kui korraga otsustas ta tulla,” räägib Kaile, kelle seitsmenda raseduskuu lõpus sündinud poeg Marten on nüüdseks hästi kosunud, prullakas ja heatujuline kaheksakuune tita.
Poiss sündis Pelgulinna haiglas kolmapäeval, neljapäeval tekkisid beebil hingamisraskused. Reedeks olid probleemid juba nii hulluks läinud, et vastsündinu viidi Mustamäe lastehaigla reanimatsiooniosakonda.
Kui operatsioonijärgselt nõrk Kaile haiglast välja lubati, läks ta esimesel võimalusel last vaatama. Õnneks oli Martenil juba parem, poiss oli üle viidud intensiivravi osakonda ning emal lubati lapse juurde haiglasse minna.
“Küll ta oli alles pisike!” õhkab Kaile ja vaatab nüüd rõõmsalt päevatekil siputavat prisket lapsukest. Marten pole ema ternespiima saanud. Esimestel sünnijärgsetel päevadel oli ta ju emast lahus ning rinnapiimast sai ta aimu alles siis, kui Kaile teda Mustamäe haiglas sondi abil toitis.
Mõne päeva pärast hakkas Kaile imetamisnõustaja julgustusel ka imetamist proovima. Marten oli veel tilgutitega ühendatud, sestap oli tegutsemisruumi napilt. “Istusin otse kuvöösi kõrval, et juhtmed ikka ulatuksid, ja panin poisi rinnale,” kirjeldab Kaile. “Selgus, et mu rinnanibud on nii väikesed, et laps ei saa neid haarata.”
Kogenud imetamisnõustaja soovitas proovida nibukaitset. Ja oh imet – sellega hakkas poiss ilusasti sööma. Noorele emale öeldi, et tema enneaegne väikemees peaks igal söögikorral vähemalt 50 grammi imema. Marten jaksas süüa vaid 20 grammi, siis väsis ära. Nii pidi Kaile väljalüpstud piima talle süstlaga juurde andma.
Hoiatustest hoolimata
Kui Kaile koos pojaga haiglast välja lasti, oli suur suvi juba käes. Pere kolis mereäärsesse maakoju. Mugavusi seal polnud, titekaalu samuti mitte, lähim poodki asus mitmekümne kilomeetri kaugusel. Muidu oli aga emal vastsündinuga vanas talus hea vaikne olla. Palju jahedam oli ka kui kuumusest oimetus linnas.
“Marten imes tissi, oli pealtnäha rahulolev, kuid minu silmis siiski kosus liiga vähe,” meenutab ema. “Kui nüüd tagantjärele mõelda... nägi ta toona päris nälginud välja.” Et asjasse selgust tuua, võttis Kaile ühel õhtul kätte ja lüpsis oma mõlemad rinnad pudelisse tühjaks. Kokku tuli vaid 30 grammi! See ajas noore ema tõsiselt paanikasse: laps on ju niimoodi näljas.
Kaile helistas tuttavale lastearstile. Doktor ütles, et kui piima ei jätku, tuleb anda piimaasendajat. Kuna arsti soovitatud Aptimili maapoest ei leitud, pakkus Kaile poisile Nan 1. “Kõigepealt oli ta pool tundi ühe, siis teise rinna otsas. Seejärel andsin talle tilk tilga haaval väljalüpstud piima, kas või kümmekond grammi lisaks. Lõpuks söötsin veel pudelist Nani ka. Nagu kolmekäiguline lõuna: supp, praad ja magustoit,” naerab Kaile tagantjärele. Toona hakkas tal naeruisu küll juba otsa saama. Ööpäevaringne orjus – imetamine, väljalüpsmine, pudelipesu, söötmine – väsitas meeletult.
Kui Kaile vanaema kuulis, et tütretütar on hakanud tema lapselapselapsele lutipudelit andma, hoiatas ta tõsiselt: nüüd küll võõrutad rinnast ära. Ometi seda ei juhtunud. “Eks kõik ümberringi imestasid, kuidas küll Marten on nõus paralleelselt pudelit ja tissi võtma,” meenutab Kaile. “Arvatavasti pettis nibukaitse poisi ära. Nii lutt kui ka kaitse on ju mõlemad plastikust.”
Olukord oli väsitav, samas oli emal põhjust rahul olla. Beebi sai veidi emapiima ja lisaks ka kunstpiima, ta kõht oli täis ning kilod kogunesid. Aeg-ajalt proovis Kaile huvi pärast ilma nibukaitseta rinda anda. Ei, ei õnnestunud! Palja rinnaga ei osanud laps siiski midagi peale hakata.
“Nibukaitse oli sel ajal meie elus nii oluline asi, et põhiline, mille pärast ma muretsesin, oligi selle kaotsiminek. Kord juhtus, et õelapsed olid läbipaistva plastmassist vidinaga mänginud ja selle siis laualambi nupu otsa pannud. Küll ma otsisin! Nutt tuli peale – rind on piima täis, aga kuidas ma poissi söödan?”
Pärast seda lasi Kaile apteegist varukaitse tuua. Pani selle erekollase plasttopsi sisse, et enam ei tuleks ette olukorda, kus imetamine jääb puhtalt tehnilistel põhjustel ära.
Kaile ja Marten – tore tiim
Oktoobrikuu lõpus, kui pere oli linna kolinud ja pesamuna juba neljakuuseks saanud, pakkus ema jälle Martenile naljaviluks paljast rinda. Ja üllatus missugune – põnn hakkas sööma! Küllap oli ta juba nii palju kasvada ja kosuda jõudnud, et lõi eht mehe kombel käega: mis seal’s ikka, tiss on tiss! Kindlasti oli ka kuudepikkusest treeningust kasu – imetamine oli Kaile nibud suuremaks voolinud.
Nii leidsid Kaile ja Marten alles neli kuud hiljem, kui enamik emasid on kas beebi kindlalt rinna otsa saanud või juba ammu käega löönud, korraga konsensuse. Arvata võib, et seda poleks juhtunud, kui Kaile oleks katsetamast loobunud. Tema aga proovis ja pakkus väsimatult edasi.
Praegu sööb väike vägilane kaks korda päevas tahket toitu ning imeb seejärel emapiima peale. Õhtul, viimase söögikorra ajal, on Kaile rinnad juba nii tühjad, et Marten saab pudelipiima. Öiste söögikordade ajal pakub ema aga ainult rinda ja sellest piisab.
“Soovitan neile, kelle tita ei taha kuidagi tissi võtta, katsetada nibukaitsega,” julgustab Kaile saatusekaaslasi. “Meid Marteniga aitas see küll hädast välja. Veel soovitan ma noortel mammadel mitte liiga palju muretseda. Parem võtta kõiki neid nõuandeid ja hoiatusi natuke lõdvemalt ning usaldada oma sisetunnet. Sest saagu see laps kas rinna- või pudelipiima või mõlemat korraga – kõige tähtsam, et ta kõht poleks tühi.”
