Imetamine on loomulik!

Üks põhjusi on kindlasti elukorraldus, mis viimase saja aasta jooksul on utsitanud naist ruttu tagasi tööle minema või moodsal ajal väärtustab lapse kõrvalt reisimist, õppimist, osaajaga tööd. Pole ka saladus, et piimasegude turustamine on äri ja nende propagandat tehakse nii noorte naiste, sünnituspersonali kui ka perearstide seas. Meisse süstitakse arusaama, et kuude viisi poeriiulil seisev hõbepaberisse pakendatud ja kuuma veega lahjendatav keemiline pulber on sama hea kui rinnapiim.

Imetamisnõustaja Elen Kinnep (29), kolmeaastase Henriku ema, mainib kohe vestluse alguses, et talle ei meeldi sõna rinna­piimaasendaja. „Kunstpiimas ei ole midagi võrdväärset rinnapiimaga,“ ütleb ta veendunult. „See on aseaine vaid juhuks, kui ema tõesti ei saa imetada ja kvaliteetset doonorpiima ei ole võtta. Uuringute andmetel ei saa last rinnaga toita vaid kaks naist sajast.“
Samal seisukohal on ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), kelle ametlike soovituste järgi peaks laps esimesel kuuel elukuul toituma ainult rinnapiimast. Menüü täienedes jäägu imetamine siiski loomulikuks kuni lapse kaheaastaseks saamiseni ja kauemakski. Paraku ei järgita sellist soovitust meil just sageli.

Loodust laboris järele ei tee

Kunstpiimapulbri tootmine sai hoo sisse 19. sajandil, mil normaalsest ümbrusest lahti­ kistud ja linnastunud töölisklassi naised hakkasid vabrikutes tööl käima. Ka suurte­ kombinaatlike sünnitushaiglate moodustamine surus imikute toitmise raamidesse. Ühiskond ja kultuuriolud lõhkusid naiste­ mõttemaailma – ei usaldatud enam oma ­sisetunnet ega loomulikku emainstinkti.
Siiski muutus rinnaga toitmine vähemalt läänes jälle populaarseks 1970ndate teisel poolel, koos soovitustega kogu eluolu taas loomulikuks muuta.

Ühiskonna toetus imetamisele kui ainuõigele imiku toitmisviisile hakkas kasvama, sest erinevad uuringutulemused kinnitasid selgelt imetamise ja rinna­piima kasulikkust. Nii ilmnes, et kunsttoidul lastel esineb sagedamini viirus- ja soolestikuhaigusi, kõrvapõletikke, bronhiiti, kopsupõletikku, refluksi, ülekaalulisust. Suuremaks on hinnatud ka vähiriski. Soomlaste uuring Findia tuvastas seose kunstpiimasegude ja hilisema I tüüpi diabeedi tekke vahel – kokkupuude lehma insuliiniga ajal, mil soolestik on veel ebaküps, võib viia selleni, et organism õpib tõlgendama insuliini kui võõrast ainet, mille vastu tuleb võidelda.

Elen Kinnep peab kunstpiimasegude peamiseks puuduseks seda, et teatud aineid on neis kas liiga vähe, liiga palju või pole üldse. Ja üks asi on toitainete sisaldus, teine aga see, kas imiku organism neid omastab. Elen rõhutab, et piimapulbri kasutamisel on väga oluline, et seda ei lahjendataks üle, mis tähendab seda, et laps saab väga palju vett ja vähe toitaineid. „Nagunii imendub segu raskemini ja pole ideaalses tasakaalus. Ka vastupidi ei tohi – siis on toit liiga tummine ning seedeorganid ja neerud saavad tohutu­ koormuse.“ Ka hoiatab ta, et puuduseks võib osutuda küsitava kvaliteediga vesi.

Pudelist on kergem last üle toita, sest esimestel elukuudel ei oska ta veel toidust keelduda – vedelik voolab muudkui peale ja täiskõhutunne ei teki õigel hetkel. Rinnaga toitmise ajal teeb laps loomulikke puhkepause ja sööb rahulikult.

Emapiima imeained

Rinnapiima kasuks kõnelevad kaks võimsat­ argumenti: selles sisalduvad antikehad, mis toetavad lapse immuunsüsteemi, ja õiged­ kasvuhormoonid. „Lehmapiima baasil tehtud segudes sisalduvad kasvuhormoonid soo­dustavad eelkõige keha kasvu, ema rinna­piim aga lisaks keha kasvule ka aju opti­maal­set arengut, mis esimesel kahel aastal toimub tohutu kiirusega,“ selgitab Elen. Ta täpsustab, et ka kunstpiima saav laps muidugi areneb ja kasvab, lihtsalt tema toit ei ole parim võimalikest.

Rinnapiimaga toidetav laps saab iga päev umbes 100 miljonit elusat rakku,­ sh antikehi, mida ei ole võimalik kunstlikult toota. „Lapse immuunsüsteem areneb täielikult välja umbes 7. eluaastaks, aastavanuselt on see vaid 60% oma tegelikust võimsusest,“ põhjendab Elen. Seetõttu ongi nii oluline­ imetada kuni 2.–3. eluaastani. „Kui laps jääb haigeks, soodustab rinnapiim kiiremat paranemist.“

Rinnapiima uuritakse pidevalt ja avastatakse aina uusi kasulikke aineid, näiteks vähivastased HAMLET-rakud. Erinevad uuringud on kinnitanud ka seda, et vastupidi vahepeal arvatule ei tekita pikaajaline imetamine kaariest, küll aga on see äärmiselt oluline lõualuude ja kuulmekäikude arengule.

Imetamine on kasulik ka emale, sest see stimuleerib hormoonide eritust, mis omakorda soodustab emaka kiiremat kokkutõmbumist ning aitab­ saavu­tada raseduseelset kehakaalu. Uurin­gute kohaselt vähendab imeta­mine ka vanemas eas vähiriski.

Piimasegude tootjad muudavad aga pidevalt segude koostist, saavutamaks võimalikult rinnapiimalähedast tulemust, kuid sellega päris võrdväärset „toodet“ ei ole siiski võimalik laboris luua. Oluline pluss rinnapiima kasuks on seegi, et ema saab seda anda täiesti tasuta.

Imetamine on tegelikult lihtne

Esimestel elupäevadel on lapse söögivajadus täidetud vaid mõne tilga ternespiimaga, mis on ülikontsentreeritud toitainete­ allikas. Rohkem piima tekib rindadesse tavaliselt 2.–3. päeval pärast sünnitust, mõnel naisel aga alles 4.–7. päeval. Eleni ­sõnul on piima tekkeks vajalik, et ema ja laps oleksid nahk-naha-kontaktis ja et beebi saaks imeda rinda nii palju, kui ta soovib. Tema kogemus imetamisnõustajana ütleb aga, et sünnitushaigla­tes paha­tihti hoopis soovitatakse emal imetamise­ sagedust ja kestvust piirata ja juba esimesel-­teisel päeval propageeri­takse lisaks andma kunsttoitu. Tegelikult vajaks ema hoopis nõustamist, et leida õige imetamis­võte ja -asend.

Annika Proos (27), kes valis imetamise kui kõige lihtsama ja lapsesõbralikuma toitmisviisi, koges ise sellist suhtumist. „Tütar kaotas haiglas palju kaalu, sest oli aeglane imeja. Mina arvasin, et laps võiks olla rinnal 24 tundi, haiglapersonal­ hakkas aga segu pakku­ma. Igalt poolt tuli erine­vat infot, lõpuks ma ei teadnudki, mis õige.“

Nüüdseks teab Annika, et kõik lapsed ei ole ühesugused: „Vahel imetasin pea tund aega. Sellega on lihtsalt vaja harjuda. Kui koju saime, läks ka kaal korda. Pärast sünnitust ei olnud mul rinnas piima, kodus see tekkis ja laps hakkas ilusti sööma.“

Elen on arvamisel, et lapse­ agressiivne eemaldamine rinnast pärsib piima teket, kuni see lõpuks ei rahuldagi lapse vajadust, ja ema muudetakse sõltuvaks piimasegu tootjast. Imetamisnõustaja hinnangul on erinevaid arvamusi ka vastsündinu kaalukaotuse kohta. „Alati ei olda kursis, kui palju tohib laps esimesel elunädalal kaalu kaotada. WHO ametlikud juhised ütlevad, et kuni 7–10%. Loomulikult tuleb jälgida lapse üldist seisundit ja imemisvõtet, aga kui kõik on korras, pole näiteks mingit põhjust paanikaks, kui neljakilone laps kaotab kuni 400 g. Lapse sünnikaal peaks olema taastunud alles 14. elupäevaks!“ Elen on aga teadlik, et sageli ei lubata märksa väiksema­ kaalukaotusega last sünnitusmajast koju­gi. „Ja ajal, mil emal piim alles rinda­desse tekib, soovitatakse juba kunstlikku aseainet,“ on ta kriitiline.

Ka Annika Eller (32) mäletab sünnitusmajas korrutatud õpetussõnu: kolm tundi tuleb kindlasti toitmiste vahet hoida. „Alguses ma siiski imetasin oma sisetunde järgi ja kõik oli korras. Kuid arstid soovitasid korduvalt pidada pikemat vahet ja imetada mitte kauem kui 30 minutit. Tegin siis lõpuks nii, aga laps jäi haiglaseks. Umbes kuu aja pärast sattusime haiglasse, sest ta polnud peaaegu üldse kaalus juurde võtnud. Öeldi, et mul pole rinnapiima. Selgitasin, et mul oli seda juba neljandal raseduskuul rinnas ja on ka pärast sünnitust olnud. Siiski kästi toitmistes vahet hoida, mis siis, et laps oli rahutu ja nuttis, ja sunniti andma kunstpiima, mille ta oksendas välja koos maovedelikuga. Lõpuks ütlesin, et nüüd lasen lapsel süüa rinna otsas nii kaua ja palju, kui ta soovib,“ meenutab naine. Ta lisab, et järgmise kuuga kosus poiss kohe terve kilo võrra, oli rõõmus ja palju rahulikum.

Usalda ennast – ­ära mõtle üle!

Elen ütleb, et lihtsad asjad mõeldakse­ sageli keeruliseks: „Arvatakse, et peab olema täpne aeg ja kindel kogus pii­ma,­­ aga kõik ei saa raamidesse mahtuda. Veel sada aastat tagasi usaldasime rohkem oma instinkte!“

„Jah, siin tuleb hästi palju ennast usaldada,“ nõustub ka Annika Proos. „Mina tegin selle vea, et lugesin liialt raamatuid ja kui tegelikkus sellele ei vastanud, tundus kohe midagi valesti – miks minu lapsel pole sama kaalu­iive,­ sama imemisaeg? Poleks ma nii palju lugenud, oleks kõik palju lihtsamalt läinud,” meenutab ta oma püüdlikkust.

Imetamine on loomulik ja nauditav tegevus, mis ei tohi olla valus.­ Valu on enamasti märk valest imemisvõttest.­ Eleni sõnul on palju neid emasid, kes on ebamugavuse tõttu valinud pudeli­toidu, kuid hiljem on selgunud,­ et prob­leeme oleks saanud kerge vaevaga­ lahendada. Ta kirjeldab üht võimalikku:­ „Näiteks pole saadud konkreetseid­ näpunäiteid. Kui öelda naisele, et su laps saab kõhu täis alles­ siis, kui ta on rinna otsas nii kaua kui soovib, aga samal ajal on ema rinnanibud katki ja valusad, see aga on tingitud valest ja ebamuga­vast asendist, mille tõttu on ka lapsel vale imemisvõte, siis sellisest nõuandest siiski ei piisa.“ Elen lisab, et esimesel kahel elukuul ei tohiks imikule ka lutti pakkuda – see võib segada õige imemisvõtte selgeks­saamist või selle isegi rikkuda.

Annika Eller mäletab, et algus oli tõesti väga valus, kuid see läks ruttu mööda. „Pigem oli raske orienteeruda, mis siis ikkagi õige on. Haiglaski oli kõigil oma nõuanne: arstidel oma, õdedel oma ja koristajatel oma,“ naerab ta. Naine tunnistab, et just imetamisnõusta­jaga kohtumine andis talle palju tuge: „Sain lõpuks aru, et mu sisetunne oli õige. Tundsin suurt vabanemist ning kõik hakkas justkui iseenesest suju­ma.“

Annika on kogenud, et üle aastase lapse imetamine võib ehmatada isegi lastega tegelevat spetsialisti. „Logopeedi juures käies soovis laps rinda ja mina andsin. Ja siis tuli üllatus. „Te ei tohi, peate ära lõpetama. Endal on ju teil raske!“ kirjeldab Annika naerulsui logopeedi reaktsiooni. „Huvitav. Esimesed eluaastad lapse jaoks olemas olla, kuidas see raske on?“

Kuna imemine rahustab, õpetab Elen, et väikelapsele võib ka niisama rinda pakkuda, mis siis, et sealt piima ei tule või tuleb väga vähe. Ta selgitab, et sageli ei olda kursis, kui suur on tegelikult lapse lähedusvajadus. „Imetamise ajal ema räägib lapse­ga, silitab teda, laps vaatab emale silma,­ õpib teda tundma. See kõik on suhtlemine, harmoonia, turvatunne ja empaatia kujunemine. Uuringud kinnitavad, et laps vajab hädasti füüsilist lähedust. Seepärast tuleks ka pudelist toita nii, et laps oleks ema süles, tunneks tema lähedust ja saaks 100% võimaluse suhelda.“

Ka Annika Eller arutleb läheduse­ teemal: „Kui kirutakse tuimi eesti mehi, siis küsin alati, kes nad küll kasvatanud on? Naine nõuab ju oma mehelt lähedust, et võta kaissu ja tee kalli, aga miks peab sama naine keelama lähedust oma lapsele? Kui laps on teismeline ja su ära tõukab, siis see näitab, et sa ei ole lapseeas olnud temaga piisavalt lähedane,“ on poja ema veendunud.
Elen arvab, et imetamisega kaasnevat lähedust ei pea lõpetama ka ema tööle­minek: „Imetamise saab ümber kohandada hommikule ja õhtule. Nõnda ei jää laps ilma lähedusest ega vajalikest antikehadest ja toitainetest.“ Vähe sellest – ka töö- ja puhkeaja seadusse on sisse kirjutatud lisavaheajad lapse toitmiseks!

Olgem sallivamad

Annika Elleri sõnul on Eesti puhul tore, et avaliku imetamise eest ei panda vangi. „Isegi justkui vabameelses USAs peab tekike peal olema, sest see olevat teistele solvav, panevat mõningaid imelikult mõtlema. Kuid kes on siis olulisem – teised või oma kallis terve laps?“ Tõepoolest, miks ikkagi tekitab läänelikus maailmas vaatepilt imetavast emast piinlikkust ja süüdistust vanamoodsuses, samas kui kubemeni paljaid inimkehi pakkuvat meediat tarbitakse lõdvalt ja kriitikavabalt? Annika ei mõista, miks peetakse imetamist kuidagi häbiväärseks: „Miks me üritame loodusega võistelda – palju õigem oleks temaga koostööd teha!“

Eleni meelest on meie kultuuriruumis omistatud rindadele eelkõige­ seksuaalne tähendus: „Väga paljud lääne­maailma naised on omaks võtnud meestele iseloomuliku mõtte, et rinnad on soolised ehted. Tegelikult on rinda­de loomupärane funktsioon ikkagi järglaste toitmine.“ Seepärast ei taha spetsialist ka mõista, miks paljud võrdsustavad avalikus kohas imetamise­ enese­paljastusega, rindade eksponeeri­misega. Ta arutleb: „Avalikus kohas süstivale ­narkomaanile ei lähe keegi ütlema, et vastik on vaadata, mida sa siin teed. Ka joodikust, kes põõsast tualetina kasutab, minnakse mööda. Aga rinna andmine lapsele kutsub üsna sageli esile inimeste võõristavaid või põlastavaid pilke ja isegi solvavaid kommentaare. Miks peaks ema häbenema beebi toitmist? See pole ju perverssus!“

Eleni meelest valitseb eriti meedias mõtteviis, et naise väärtust näitab pigem tema edukus karjääriredelil kui see, kuidas ta emana toime tuleb ja oma laste eest hoolitseb: „Emad vajak­sid rohkem julgustust, et on igati loomulik pühenduda lapsele ja kodule ning usaldada oma sisetunnet.“ Ta arvab, et kui ühiskonnas oleks teadlikkus rinnapiima kasulikkusest suurem, suhtumine imetamisse kui väga loomulikku tegevusse positiivne ja avalikus ruumis rohkem kohti, kus ema ja laps saaks ­hetkeks omaette olla, oleks rinnalapsi kindlasti rohkem.

Kristi kogemus: raske, kuid mitte võimatu!

Kristi Stahl: „Leoni sünd kutsuti­ esile­ 38. nädalal seoses minu rasedus­toksikoosiga. Esimesel kolmel päe­val­­ ei tekkinud mulle rindadesse piima­ ja nii sai beebi sünnitusmajas piima­segu.­ Juhtus aga nii, et neljandaks päevaks, kui rinnad piima täis läksid,­ ei mäletanud kutt enam, kuidas õiges­ti imeda.

Terve kuu käisime imetamisnõustaja juures. Alguses iga päev, siis ülepäeviti ja lõpuks korra nädalas kaalumas ja söömas ning poissi uuesti imema õpetamas. Iga kord kontrolli­sime testsöömisega, kui palju­ ta jaksab ja oskab ise rinnast­ piima imeda ja kui palju peame ööpäevas lisa andma. Kirju­tasime kõik söögipäevikusse­ üles. Mässamist-muretsemist oli ­oi-oi kui palju.
Lapse toitmine oli alguses kahe inimese töö. Mina andsin rinda niikaua, kuni laps jaksas imeda, mees tegi samal ajal piimasegu valmis. Pudelit ei kasu­tanud me kordagi. Mõnikord panime sondi nibukaitse vahele ja andsi­me süstlast vaikselt lisa, teinekord toitsime topsist. Lõpuks sai kutt topsist­ joomise nii selgeks, et midagi ei läinud maha, saime naerda, et ise on vae­valt­ nädalane ja juba joob tassist.

Kolmandal-neljandal nädalal hakkas jõud juba otsa saama ja asja ei teinud kergemaks ema õpetused, et mis te mässate, andke pudelist. Nõukaaegse mõtlemisega inimesed, kes ise on lapsed kunsttoidu ja pudeliga üles kasvatanud, ei mõista, milleks rinnapiim hea on. Õnneks ma ei andnud alla ja ITK nõustajad on ka nii toredad ja armsad! Alati rõõmustasid ja kurvastasid koos minuga, elasid kaasa ja kiitsid. Neli päeva enne ühe kuu sünnipäeva suutis põnn juba 80 ml ise rinnast piima kätte saada (seda muidugi 50 minuti jooksul, aga ikkagi!) ja sealtsaadik sai temast rinnapiimalaps.

Esimesed neli päeva võttis Leon alla rohkem kui 5–7% sünnikaalust, mida normiks loetakse. Kohe, kui hakkasime imetamisnõustajate juures käima, hakkas ka kaal tõusma. Öeldakse, et 14. elupäevaks võiks sünnikaal olla taastunud. Meil võttis see aega 16 päeva, aga ka see oli meie olukorras väga hea tulemus! Edasi on Leon võtnud juurde rohkemgi kui „peaks“ – sünnikaal oli 3758 grammi, haiglast koju saades kaalus 3400, 1. kuul 4400 grammi ja 2. kuul 5395 grammi. Kosume jõudsalt ja sööme ainult rinnapiima. Samas ei õppinudki ta ilma nibukaitseta imema, nii et seda kasutame alati.

Loodan, et naised, kes minu kogemusest loevad, saavad innustust beebile ikka rinda anda ja mitte kergekäeliselt pudelit pakkuda. Sest tegelikult on ju rinnapiim ka kõige lihtsam ja mugavam toit – alati kaasas, õigel temperatuuril ja õige koostisega. Last on võimalik õpetada sööma ainult rinnast, kuid võib juhtuda, et selleks on vaja olla ÄÄRMISELT sihikindel, ja meil kulus selle saavutamisele terve kuu.“

Seadused lapse toitmisest

Isikule, kes kasvatab alla 1,5aastast last, antakse peale üldise vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks lisavahe­ajad lapse toitmiseks. Need vaheajad antakse vähemalt iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti. Kahe või enama kuni 1,5aastase lapse toitmiseks antava vaheaja kestus peab olema vähemalt üks tund. Isiku soovil liidetakse lapse toitmiseks ettenähtud vaheajad puhkamise ning einetamise vaheajaga või lühendatakse tööpäeva vastava ajavahemiku võrra. Vaheajad lapse toitmiseks arvatakse tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk sotsiaal­kindlustuse eelarve summadest.

Allikas: Töö- ja puhkeajaseadus (§25. Vaheajad lapse toitmiseks)

Vaata ka:
www.siet.ee – Sünni ja Imetamise­ Eesti Tugiühingu ­kodulehelt leiad imetamis­nõustajate kontaktid ja palju huvitavat lugemist
www.who.int – Maailma Tervise­organisatsiooni (WHO) kodulehekülg

Anname endast parima

Adik Levin, rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee esimees

Millest on tingitud vähene teadlikkus Maailma Terviseorganisatsiooni ametlikest soovitustest?

WHO/EURO ja Unicef on välja töötanud koolitusprogrammid­ ja neid­ kasutatakse Euroopas ja teistel kontinentidel. Nende soovitused­ ja programmid on kasutusel nii Euroopas kui ka Eestis. Kahjuks eiratakse­ Eesti Vabariigis paljusid WHO/EURO ja Unicefi soovitusi. Tõepoolest, teie poolt kirjeldatud juhtumid leiavad aset nii sünnitus­majades kui ka teiste esmatasandi meditsiinitöötajate seas. Et muuta seda olukorda,­ loodi möödunud aasta alguses sotsiaalministeeriumi juurde rinnaga ­toitmise edendamise Eesti komitee. Püüame anda endast parima, et paran­dada olemasolevat situatsiooni.

Miks on nii oluline, et laps saaks kohe pärast sündi ema rinnale?

Üks väga oluline põhjus on seotud ternespiimaga. Nimelt sisaldab see sekretoorset immunoglobuliin G-d ja juba 1–3 tilka ternespiima katab justkui kilena lapse suuõõne, söögitoru ja mao limaskesta ning kaitseb selliselt tema organismi infektsioonide eest. Loodus on nii seadnud, et kõige kõrgem on selle kontsentratsioon just esimesel elutunnil, mis­tõttu peaks ka laps saama ema rinnale vähemalt pool tundi pärast sündi. Teisel elupäeval on selle sisaldus juba poole väiksem.